Elutarkusest (Disciplina clericalis). Lood

„Elutarkusest (Disciplina clericalis). Lood“ on üks keskaja kirjanduse tähelepanuväärsemaid teoseid, mida peetakse vanimaks Euroopas säilinud novellikoguks. Selle autor on 12. sajandil elanud Petrus Alfonsi, kes pärines Hispaaniast ja kelle loomingus põimuvad araabia, juudi ja kristliku kultuuriruumi mõjutused. Teos sisaldab õpetliku sisuga jutte, mis on vormistatud vestlustena isa ja poja vahel. Lood on üles ehitatud nii, et need annaksid edasi moraalseid ja praktilisi tõdesid, sobides seega ühtaegu nii meelelahutuseks kui ka õpetuseks. Raamat on keskajal olnud väga levinud, pakkudes lugejatele eeskuju ja suuniseid, kuidas käituda õigesti ning milliseid vigu vältida.

Kogu koosneb lugudest, mis käsitlevad inimloomuse nõrkusi ja voorusi – ahnust, tarkust, truudust, reetlikkust, julgust ja headust. Paljud motiivid, mis on tuttavad hilisemast Euroopa muinasjutu- ja novellipärimusest, on oma juurtega seotud just „Disciplina clericalisega“. Nii on kogumikul oluline koht kirjandusloos, sest see aitas vahendada idamaist ja antiikset jutupärandit keskaegsesse Euroopasse. Teose lihtne ja vahetu jutustusviis võimaldas sellel levida laiade lugejakihtide seas, olles ühtaegu õpetlik ja kaasahaarav. Alfonsi lood olid sajandeid eeskujuks vaimulikele ja õpetlastele ning nende mõju on jälgitav hilisemas kirjanduses, sealhulgas Boccaccio ja Chauceri loomingus.

Petrus Alfonsi (u 1062 – u 1140) oli juudi päritolu Hispaania arst, õpetlane ja kirjanik, kes pöördus ristiusku ning tegutses seejärel kristlikus Euroopas. Tema haridustaust ja kultuuriline päritolu andsid talle erilise positsiooni teadmiste vahendajana eri traditsioonide vahel. „Disciplina clericalis“ on tema tuntuim teos, mis kinnitas talle koha Euroopa kirjandusloos kui ühelt poolt õpetlasele ja arstile, teisalt aga osavale jutuvestjale. Eesti keeles ilmunud „Elutarkusest“ toob need lood meie lugejani, andes võimaluse osa saada tekstist, mis kujundas sajandeid Euroopa moraali- ja kirjandustraditsiooni.