Juurdlus. Oratoorium 11 laulus

Peter Weissi „Juurdlus. Oratoorium 11 laulus” (*Die Ermittlung*) on teatraalne dokumentaaldraama, mille aluseks on 1963. aastal Frankfurtis toimunud kohtuistungid endiste Auschwitzi koonduslaagri töötajate üle. Tegemist ei ole tavapärase näidendiga, vaid oratooriumi vormis kirjutatud sügavalt poliitilise ja eetilise tekstiga, mis annab sõna nii ohvritele kui süüalustele. Weiss on valinud teadlikult vormi, mis meenutab muusikalist kantaatstruktuuri – iga „laul” ehk osa keskendub eri aspektidele natsikuritegude mehhanismist: saabumisprotseduurist, valikust, igapäevasest hirmust, massimõrvadest ja laagri personalist. Autor väldib karakterite nimesid, viidates süüalustele pelgalt ametikoha või numbri järgi, mis rõhutab kuritegude süsteemset iseloomu ja dehumaniseerimist.

Weissi tekst on range, lakooniline ja paatosevaba, kuid seda just seepärast eriti mõjuv. Tunnistajate ülestähendused, süüdistatavate vastused ja kohtuprotsessi dialoogid moodustavad otsekui monumentaalse mälestusmärgi, mis ei lase lugejal või vaatajal mugavalt distantseeruda. Teos ei sisalda otsest kommentaari ega lavastajapoolset hinnangut, vaid laseb faktidel ja tunnistustel ise kõneleda. Selline lähenemine muudab „Juurdluse” mitte ainult sügavalt teatraalseks, vaid ka moraalseks dokumendiks, mis esitab vaikiva küsimuse: kuidas on see võimalik, ja mida tähendab vastutus? Oratooriumi vormis esitatud tekst nõuab publikult keskendumist ja vastuvõtlikkust, olles mõeldud eelkõige meeldetuletuseks, mitte meelelahutuseks.

Peter Weiss (1916–1982) oli saksa päritolu rootsi kirjanik ja kunstnik, keda tuntakse eksperimentaalse ja poliitiliselt laetud teatri esindajana. Tema looming käsitles sageli võimu ja vägivalla seoseid, ajaloolist mälu ning indiviidi vastutust totalitaarse süsteemi tingimustes. „Juurdlus” kuulub tema olulisimate tööde hulka ning mõjutas oluliselt dokumentaalteatri arengut. Eesti keeles ilmus teos 1969. aastal Perioodika väljaandena, olles üks esimesi sellelaadseid tekste siinsele lugejale ja teatripublikule. Tänaseni mõjub see teos teravalt ja ajakohaselt, olles eetiline väljakutse, mis ei unune ega lase unustada.