Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine ...
Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine ...
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Perioodika | 1966
- 103 lk | Pehmekaaneline | 130 x 200 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Peter Weissi näidend „Jean Paul Marat’ jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtimisel“ ilmus eesti keeles 1966. aastal kirjastuse Perioodika sarjas *Loomingu Raamatukogu*. Tõlkis August Sang, toimetas Otto Samma. Tegemist on poliitilise ja filosoofilise draamaga, mille tegevus leiab aset 1808. aastal Pariisi lähedal Charentoni vaimuhaiglas. Seal lavastab marssall de Sade patsientide abil näidendi, mis kujutab revolutsionääri Jean-Paul Marat’ mõrva. Vormilt on teos „näidend näidendis“, kus ajaloolised ja väljamõeldud tegelased vahetavad mõtteid revolutsiooni, vabaduse, vägivalla ja üksikisiku rolli üle ühiskonnas.
Sisu on mitmekihiline ja ühendab groteski, satiiri ning poliitilise mõtiskluse elemente. Marat’ ja de Sade’i dialoogid toovad esile nende diametraalselt erinevad maailmavaated – Marat esindab ühiskondlikku muutust ja rahva huve, de Sade aga skeptilist individualismi, mis seab kahtluse alla massiliikumiste moraalse õigustuse. Näidendi lavastuslik ülesehitus rõhutab ka metateatraalset mõõdet: vaataja on ühtaegu tunnistajaks nii ajaloolisele sündmusele kui ka selle esitamisele. Teos on tuntud oma tiheda tekstiga, mille kaudu Weiss esitab küsimusi revolutsiooni olemuse ja selle tagajärgede kohta.
Peter Weiss (1916–1982) oli Saksamaal sündinud, kuid Rootsis elanud kirjanik, lavastaja ja kunstnik. Ta alustas loometööd maalikunstnikuna, kuid kujunes 1960. aastatel Euroopa modernistliku teatri üheks olulisemaks autoriks. Tema teosed käsitlevad sageli poliitilisi ja ajaloolisi teemasid, sidudes dokumentaalsuse ja kunstilise eksperimendi. „Marat/Sade“ tõi talle rahvusvahelise tuntuse ning pälvis mitmeid auhindu, sealhulgas Tony auhinna parima näidendi eest. Weiss on loonud ka monumentaalse romaanitriloogia „Auschwitzi uurimine“ ja „Vietnami diskursus“, millega ta kinnistas oma positsiooni poliitilise teatri võtmefiguurina.
