Salaprotokollid

Peter Vansittarti romaan „Salaprotokollid“ jälgib eestlase Erichi elu läbi keeruliste sõjajärgsete aastakümnete. Lugu algab Teise maailmasõja päevil, kui lapsepõlvest välja kistud poiss satub esmalt Saksamaale põgenikelaagrisse ning sealt edasi Pariisi. Seal kogetud lootusrikkus puruneb isiklike kaotuste tõttu ja noormees rändab edasi Londonisse, kus ta asub tööle Eesti eksiilvalitsuses. Londoni tegelikkus osutub aga ootamatult karmiks – seal kohtab ta mitte ainult külma suhtumist ja kitsarinnalisust, vaid ka poliitilisi intriige, spioone ja pettureid. Erichule saab järjest selgemaks, et sõda pole inimeste maailmast kadunud ning et ideaalid põrkuvad sageli julma tegelikkusega.

Romaan viib peategelase edasi läbi Euroopa linnade, sealhulgas Stockholmi ja Prantsuse Riviera, kus ta kogeb uusi pettumusi, kuid ka sõprust ja armastust. Erichi isiklikud läbielamised seonduvad pidevalt laiemate poliitiliste ja ajalooliste arengutega, näidates, kuidas indiviidi saatus on seotud Euroopa rahutute aastakümnetega. Ta õpib valusalt, et lepingud ei pruugi lõpetada sõdu ning et pühalikud lubadused ei taga alati truudust ega püsivat õnne. Teos kulmineerub tema naasmisega kodumaale Balti keti ajaks, kui vabanemise lootus muutub taas reaalseks ja tema elu saab uue tähenduse.

Peter Vansittart (1920–2008) oli viljakas inglise kirjanik, keda hinnatakse eelkõige ajalooliste romaanide autorina. Oma pika loometee jooksul avaldas ta üle viiekümne romaani ning lisaks ka ajaloolisi uurimusi ja teoseid lastele. Tema loomingut iseloomustab ajalooteadlikkus ja oskus põimida fiktsioon ajaliste protsessidega, luues ehedaid ja mastaapseid inimsaatusi. „Salaprotokollid“ jäi tema viimaseks romaaniks ning võtab kokku nii autori huvi poliitiliste ja moraalsete küsimuste kui ka inimliku habrasuse ja püsivuse vastu.