Karjased

„Karjased” on Peter Seebergi kolmas romaan, mille pealkiri viitab piibliainelisele kujundile. Teose keskmes on inimesed, kes töötavad sotsiaalhoolekandes või arstina – nad on justkui karjased, kelle ülesanne on teisi aidata. Samal ajal on nad ise abivajajad, sõltudes pidevalt teistest. Romaan ei vii tegelasi suurte ajalooliste sündmuste keerisesse, vaid asetab nad kõrvalistesse ja juhuslikesse olukordadesse, kus tõeline pinge tekib eksistentsiaalsetest küsimustest ja inimestevahelistest suhetest. Autor uurib, kuidas isiksus saab tähenduse ainult suhetes teistega ning kuidas inimese identiteet hajub, kui ta püüab eksisteerida täiesti iseseisvalt.

Teosele on iseloomulik Seebergile omane minimaalne ja näiliselt argine tegevus, mis varjab sügavamat filosoofilist allteksti. Ta loob olukordi ja keskkondi, mis on tegelikkusest kaugel, kuid toovad teravalt esile inimelu absurdsuse. Selle mõju suurendamiseks ei seo ta tegevust kindla paiga ega ajaga – ka nimed on väljamõeldud ja võõrapärased, justkui tahtlikult mittepaigutatavad. Romaani tegelased elavad nagu mängus, mille reegleid nad õpivad tundma – alguses tekitab see neis ärevust ja hirmu, kuid „võtme” kätte saanud, võtavad nad konventsionaalsused omaks ja mängivad edasi, uskudes, et on leidnud elu mõtte. Nii kujuneb „Karjastest” allegooria inimese kohandumisest ja sellest, kuidas harjumus võib varjutada eksistentsiaalse rahutuse.

Peter Seeberg (1925–1999) oli Taani kirjanik, keda mõjutasid tugevalt prantsuse eksistentsialistid. Ta ei keskendunud suurtele ja dramaatilistele sündmustele, vaid uuris kõrvalisi, tihti ebamääraseid olukordi, mis seavad kahtluse alla tegelikkuse ja inimese rolli selles. Seeberg debüteeris romaaniga „Bipersonerne”, kuid saavutas tuntuse just oma novellidega, mida ilmus neli kogumikku. Tema loomingut iseloomustab napp, täpne ja detailne stiil, mille kaudu ta kujutab elu absurdsust ja inimese kohandumist näiliselt mõttetute mängureeglitega. Seebergi panus Taani kirjandusse seisneb tema oskuses ühendada eksistentsiaalne sügavus ja vormiline lakoonilisus, luues teoseid, mis on korraga filosoofilised ja poeetilised.