Ühe perekonnaromaani lõpp

Péter Nádase „Ühe perekonnaromaani lõpp” on mõtlik ja fragmentaarne romaan, mis käsitleb lapsepõlve, mälu ja perekonna teemat läbi noore poisi pilgu. Teos ei järgi klassikalist kronoloogilist jutustust, vaid loob oma maailma mälupiltide, sisemonoloogide ja atmosfääriliste tähelepanekute kaudu. Peategelane elab lapse pilgu kaudu üle keerulisi tundeid ja suhteid, mis on seotud mitte ainult isikliku, vaid ka ühiskondliku taustaga – vahetult sõjajärgse Ungari olude ja poliitilise ängistusega. Isa surm ja ema eemalolek annavad toonuse kogu jutustusele, milles puudub kindel orientiir, kuid milles iga detail omandab tähenduse just läbi korduste ja mõtiskluste.

Romaan on tiheda tekstuuriga ja stilistiliselt nõudlik, liikudes tihti sujuvalt sisekõnest välise vaatluse ja taas sisemise peegelduseni. Perekond ja kodune keskkond on kujutatud kui midagi habrast ja ajutist – ruum, kus toimuvad vaevumärgatavad nihked, vaikused ja katkestused. Pojale ei anta selgeid vastuseid, tema kogemused jäävad sageli lahtiseks, kuid just selles ebamäärasuses peitubki Nádase teksti jõud. Tegu on romaaniga, milles lapse arusaamad maailmast kujunevad traagiliste kogemuste ja argiste juhtumiste ristumispunktis. Selline lähenemine loob sügavalt isikliku ja intiimse kirjandusliku ruumi, kus sõnal on kaal ja pausil tähendus.

Péter Nádas (sünd. 1942) on üks silmapaistvamaid kaasaegseid ungari kirjanikke, kelle loomingut iseloomustab psühholoogiline süvitsiminek, keeleline täpsus ja eksistentsiaalne pingestatus. Tema teosed on tihti keeruka vormiga ja nõuavad lugejalt tähelepanu ning keskendumist. „Ühe perekonnaromaani lõpp” on tema varasema loomingu hulka kuuluv teos, mis ilmus esmakordselt 1977. aastal ja kinnitas tema positsiooni nõudliku, kuid sügavalt inimliku autorina. Eesti keelde tõlgituna jõudis see teos lugejateni ajal, mil ka siin ühiskondlikud nihked tõid kaasa suuremat huvi intiimse ja eksistentsiaalse kirjanduse vastu.