Preili Smilla lumetaju

See raamat on üks nendest, millele ükski filmiversioon ligilähedalegi ei saa. Mõni ime, et raamat taani keeleruuumist välja murdis ja autorile rahvusvahelise tunnustuse tõi: leidlikule süžeele ja vahedale põnevusele lisaks on autoril õnnestunud luua ridamisi tummaks löövaid ja samas usutavaid karaktereid, ning põhjamaised kliimavarjundid raamatus - lörtsist lõikava pakaseni - on käega katsutavad, üdini tajutavad.
”Preili” Smilla on keskealine taani-grööni vanematega üksiklane, keda grööni poisikesega, kelle meelevaldne surm saab loo päästikuks, seob peale päritolu veel miski raskesti sõnastatav, ent nii oluline, et naine asub surmaohtu trotsides poisi surma asjaolusid uurima, jõudes lõpuks kummalise saladuse jälile. Ebavõrdne vägikaikavedu Smilla ja poisi mõrtsukate vahel kulgeb läbi verd tarretama panevate juhtumiste küll mitmel alusel, küll kuival maal, kuid finaalis päästab Smilla just see miski sõnastamatu, vastukaaluks lääne tsivilisatsiooni kõledale tarkusele ja ratsionaalsele arvestusele, mida kehastab vastane, kes oli teadussaavutusest eeldatavat raha ja võimu kõrgemalt hinnanud kui grööni poisikese elu. Nii lisab autor teosele täiendava, saatva ja kandva idee: ta juhib veel kord tähelepanu vanale tõele, et loodusrahvaste meelevaldne lahti kiskumine traditsioonilisest elulaadist, jättes nad ilma oma elu sisust ja tuumast, võrdub tavaliselt genotsiidiga.