Preili Smilla lumetaju

Peter Høegi romaan „Preili Smilla lumetaju“ on mitmekihiline teos, mis ühendab endas kriminaalpõneviku, psühholoogilise uurimuse ja sotsiaalse kommentaari. Loo keskmes on Smilla Qaaviqaaq Jaspersen – taani-grööni segapärandiga naine, kes tunneb end ühiskonnas pideva kõrvalejäetuna. Kui Kopenhaageni elamurajoonis sureb salapärastel asjaoludel kuueaastane inuitipoiss, hakkab Smilla kahtlustama, et ametlik seletus – õnnetus – ei vasta tõele. Käivitub uurimine, mis viib ta läbi linnaruumi, teadusasutuste ja lõpuks ka ohtlikule retkele Gröönimaa jääväljadele, kus tuleb silmitsi seista nii isiklike deemonite kui ka suurte institutsioonide varjatud tegudega.

Romaani kannab peategelase tugev sisekõne ja vaimne vastupanu maailmale, mis teda ei mõista. Smilla on haritud, külmalt analüütiline ja emotsionaalselt suletud, kuid samas sügavalt eetiline. Tema suhe väikese surnud poisiga ei põhine mitte üksnes empaatial, vaid ka tundel, et nad mõlemad kuuluvad kuhugi vahepealsesse tsooni – kultuuride ja identiteetide piirile. Høeg kasutab lund ja jääd nii otsese keskkonnana kui ka metafoorina, mille kaudu avada inimese üksindust, identiteeti ja tõe otsingut. Romaanis segunevad teaduslik täpsus, poeetiline keelekasutus ja kriminaalromaanile omane struktuur, mis muudab teose keeruliseks, kuid samas köitvaks lugemiseks.

Peter Høeg on taani kirjanik, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse just „Preili Smilla lumetajuga“, mis ilmus algselt 1992. aastal. Tema loomingule on iseloomulik filosoofiline sügavus, ühiskonnakriitiline vaade ja tugeva identiteediga peategelased. Høeg ei järgi klassikalise žanrikirjanduse reegleid, vaid kasutab neid kui vahendit, et käsitleda laiemalt inimese positsiooni maailmas. „Preili Smilla lumetaju“ tõi talle ka rahvusvahelise läbimurde ning romaanist on valminud filmiversioon. Teos on jäänud üheks olulisemaks põhjamaise kirjanduse esindajaks 1990ndatel, ühendades kirjandusliku ambitsiooni ja laiema lugejaskonna huvi.