Schumanni varjud. Variatsioone paljudest inimestest

Ta joob, joob end purju ja käitub nii, et Clara peab tema eest vabandama. Oma lauadaamide kõrval istub ta sõnatult ja tõmbab luba küsimata ühe sigari teise järel. Neid urgitseb ta omakorda kastikestest suitsetamislaudadel, ikka pool tosinat korraga, ja pistab endale taskusse. Kui teda püütakse vestlusse haarata, annab ta lakoonilisi või mõttetuid vastuseid.
Ma palun sind, Robert, võta end kokku, ära riku mul seda reisi ära. Rõõmusta ometi veidigi koos minuga.
Mille üle, kui tohin küsida, et mingi rumal hani minult pärib, kas mina ka klaverit mängin? Kas sina suudaksin sel puhul rõõmustada, Clara?
Nad ootavad Bremeni hotelli ees troskat, mis viib neid postijaama, pagas ümbritseb neid otsekui lossimüür, mille sees paikneb veel lahkumiskomitee, daamid ja härrad, kes Schumannide tülitsedes innukalt üksteisega räägivad ja ometi hoolega kõrvu kikitavad.
Ma mõtlesin järele, Clara, ma saadan sind veel üksnes Hamburgi, kuulan ära, kuidas nad seal minu sümfooniat mängivad, ja sõidan seejärel Berliini kaudu koju.
Ah, Robert, ütleb naine, paneb ristis käed huultele, selle üle peame küll rahulikus olukorras rääkima.
Ei, siin ja praegu.
“Niisiis, edasi sõbrad! Võib-olla mäetipul vaatame tagasi, kuid mitte varem!” Robert Schumanni, muusikamaailma romantilise uuendaja elusaatus ei kulgenud paraku selle, helilooja enda poolt välja öeldud entusiastliku loosungi all. Ta seesmisest rahutusest sündinud pained leidsid väljapääsu depressioonihoogudes, mis väljusid lõpuks kontrolli alt ning põhjustasid helilooja saatmise vaimuhaigete sanatooriumisse.
Peter Härtling, kaasaegse saksa kirjanduse üks loetavamaid autoreid, püüab oma raamatus tabada varje, mis laotuvad helilooja elu kohal ja kajastuvad tema loomingus mõistatuslikus, sügavamõttelises muusikas tulvil kahtlusi, meeleheidet ja ootamatuid meeleolude vaheldusi. Just selline muusika kõlabki vastu romaani ridade vahelt.