Kaspar

Austria kirjaniku Peter Handke näidend „Kaspar“ on eksperimentaalne ja keelekriitiline teos, mis põhineb 19. sajandi algul Saksamaal ilmunud salapärasel noormehel Kaspar Hauseril. Handke ei keskendu siiski Hauseri eluloole, vaid kasutab tema kujundit, et uurida, kuidas keel kujundab indiviidi identiteeti ja maailma kogemist. Näidendi peategelane Kaspar ilmub lavale lausudes vaid üheainsa lihtsa lause, misjärel hakkavad teda vormima hääled – nimetud, nähtamatud autoriteedid, kes õpetavad talle keelt, kõneviisi, käitumist ja mõtlemisstruktuure. Nii muutub keel mitte suhtluse vahendiks, vaid normeerivaks jõuks, mis määrab inimese mõtlemise ja olemise viisi.

Teose ülesehitus on fragmenteeritud ja sõnaliselt intensiivne. Lavatekst on täis kordusi, keelemänge ja mõttelist deformeerumist, mis väljendab seda, kuidas keele abil saab nii vormida kui ka murda indiviidi. Tekst ei ole üles ehitatud traditsioonilise draama loogika järgi, puudub selge narratiiv või psühholoogiline areng, mis muudab näidendi etendamise nõudlikuks ja vastuvõtu mõneti häirivaks. Samas pakub see provokatiivne tekst vaatajatele ja lugejatele võimalust kogeda keele jõudu otsesel ja füüsilisel kujul. „Kaspar“ on oma aja kontekstis ka poliitiline teos, küsides, kuidas võim väljendub keeles ja millised mehhanismid vormivad ühiskondlikku allumist.

Peter Handke (sündinud 1942) on üks mõjukamaid kaasaegseid austria kirjanikke ja dramaturge, kelle loomingut iseloomustab keeleanalüüs, eksistentsiaalne tundlikkus ja esteetiline eksperimentaalsus. Ta on kirjutanud luulet, romaane, esseesid ja stsenaariume ning pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu, sealhulgas Nobeli kirjanduspreemia. „Kaspar“, tema varasema loomingu üks keskseid teoseid, märgib olulist murdepunkti saksa keeleruumis loodud avangardse draamakirjanduse ajaloos, kus keel ei ole pelgalt sidevahend, vaid küsimuse all olev nähtus ise.