Sõnade imelisest elust

„Sõnade imelisest elust“ on Péter Esterházy loengukogumik, mis koondab tähelepanekuid keele, kirjanduse ja mõtlemise seoste kohta. Teos ei paku lineaarset narratiivi ega õpetust, vaid vaimukat ja filosoofilist keeleanalüüsi, milles kogenud kirjanik avab lugejale oma arusaama keele elavast ja muutlikust olemusest. Esterházy kõneleb sõnadest kui elusolenditest, kelle tujud ja arengukäigud mõjutavad kogu teksti tähendust. Sellise lähenemise kaudu avaneb kirjanduse loomise protsessis peituv intuitiivsus ja täpne tähelepanu keelele, mis on iga kirjutaja tööriist ja väljakutse.

Loengutekstides põimib autor isiklikud mõttekäigud kirjanduslooliste viidete ja ühiskonnakriitiliste tähelepanekutega. Tema tähelepanu keskmes on keele roll identiteedi kujundamisel, sõnade kulumine ajas ning nende uuenemise võimalikkus. Mõned tekstid sisaldavad ka metafoorseid mõlgutusi kirjaniku rolli kohta keele vahendajana ja vastutusest, mis kaasneb sõnade valikuga. Samuti väljendub tugev usaldus lugeja suhtes: autor ei püüa lugejat veenda, vaid kõneleb temaga kui partneriga, kes suudab keele kihtidest ise tähendused välja sõeluda. Tulemuseks on kogumik, mis pakub süvenemiseks mõtteainet nii keelearmastajatele kui ka kirjandusloolisest ja filosoofilisest vaatenurgast huvitatuile.

Péter Esterházy (1950–2016) oli üks kaasaegse Euroopa mõjukamaid proosakirjanikke, kes tõi Ungari kirjandusse postmodernistliku mitmekihilisuse, iroonia ja autobiograafilise enesevaatluse. Tema looming käsitleb sageli ajaloo, isikliku mälu ja identiteedi põimumist, kus faktiline ja fiktsionaalne omavahel vahetuvad. Kirjaniku aristokraatlikust päritolust hoolimata ei peljanud ta käsitleda ka valusaid teemasid, sealhulgas perelugu kommunistliku režiimi taustal. Eestis on temalt varem ilmunud „Hrabali raamat“, „Südame abiverbid“ ja „Teekond karistusala sügavusse“, mis kõik on pälvinud tähelepanu nii oma vormilise uuenduslikkuse kui ka sisulise tähenduskihi sügavuse poolest.