Hrabali raamat

Raamat kujutab kummalist lähtekohta: Issand läkitab maa peale kaks inglit, et takistada üht inglitegu. Nad saabuvad kirjaniku maja ette julgeoleku “Ladadega” ning astuvad sisse maailma, kus Bohumil Hrabal on ühtaegu tegelane, eeskuju ja peegel. Jutustaja kirjutab Hrabalist ning kirjeldab ka Anna üksildast elu; Anna armub Hrabalisse, saadab talle mõtteid ja ootab märguannet. Lugu liigub dialoogide, kirjakatkete ja situatsioonide kaudu, milles kirjanik, abikaasa, inglid ja ametnikud elavad kõrvuti. Teos näitab, kuidas intiimne kiindumus, jumalik sekkumine ja maa peal toimuv kontroll teevad samas toas tööd. Stseenides korduvad signaalid: vari ukse kõrval, halastus ja tahtmine, arhiveeriv käsi ja kustutav käsk. Nii avaneb “keskidaeuroopa bluus”, mis ei vaja selgitavaid loosungeid, vaid laseb ruumil, häälel ja rutiinil rääkida.

See proosatekst on omalaadne hommage, mis vahetab registreid ja hoiab kokku mitu jututööriista. Kirjanik kirjutab kirjanikust, kõrvaltegelane kirjutab kirjanikule, inglid jälgivad ja kommenteerivad. Vahelduvad ütlused ja pöördumised, kus kiri, ülestähendus ja kuulujutt tõstavad esile pausi ja kõhkluse. Romaan arutleb, kas valgustus sünnib armastuse või jälgimise kaudu, ning kas pühaduse keel mahub ametlikku protokolli. Tekst ei esita moraalitabelit; see kirjeldab, kuidas paber, masin, hingamine ja ootamine panevad käima mälutöö. Eesti keeles ilmub raamat Loomingu Raamatukogu sarjas, tõlke on teinud Lauri Eesmaa ning väljaandmise juures on töötanud toimetaja ja kujundaja. Järelsõna raamib autori kavatsusi ning juhatab lugeja juurde, kes ei otsi õpetust, vaid tähelepanelikku kuulmist.

Péter Esterházy on ungari nüüdiskirjanduse keskne autor, kelle proosas kohtuvad perekonnalugu, kultuurimälu ja mänguline vormikindlus. Ta kirjutab nii kronikaalses kui ka eksperimenteerivas võtmes ning seob sageli dokumenteeriva materjali ja fiktsiooni. Eesti lugeja tunneb teda muu hulgas teostest “Südame abiverbid” ja “Teekond karistusala sügavusse”, mille kõrval “Hrabali raamat” keskendub kirjaniku ja lugeja suhte ümberkirjutamisele. Autor huvitub sellest, kuidas tekst toob nähtavale võimu ja õrnuse kokkupuuted, ning sellest, kuidas hääled sünnivad üksteise sees. Tema looming kuulub Kesk-Euroopa kirjandusruumi arutellu, kus ajalooline kogemus ei asetu kronoloogiasse, vaid püsib dialoogis argielu, müüdi ja arhiiviga.