Kuidas õpetajatega hakkama saada

Raamat “Kuidas õpetajatega hakkama saada”, autoriks Peter Corey, ilmus tõenäoliselt 2000. aastal Egmont Estonia kirjastuses, tõlkinud Gladys-Margit Vellamaa, illustreerinud Martin Brown. Kaasas 139–144 lehekülge pehmekaanelises väljaandes.

Röögib vaimu, mitte reklaami ära — siin on kirjeldus, mis järgib Sinu nõudeid (250–300 sõna, vähemalt 2000 tähemärki, kolm lõiku, minimaalselt omadussõnu):

Peter Corey pöördub lugeja poole kui uurija, kes soovib mõista koolielu taga peituvaid saladusi. Järgides põhimõtet, et kool on justkui hullumeelne labor, uurib autor, mis ajendab õpetajaid toimima nii, nagu nad toimivad. Ta liigub läbi klassiruumi labürindi, piilub õpetajate maailmasse ja toob päevavalgele kummalisi seiku ning teisi üllatavaid tähelepanekuid, mis võivad panna nii naeratama kui pead raputama. Tekst ei püsi lihtsalt pindmises humoorikas kirjelduses, vaid suudab äratada huvi ka õpetaja motivatsiooni ja isiksuse vastu.

Corey ei piirdu ühe või kahe tüübi eristamisega, vaid läbib kogu “õpetajatalu”: ta külastab 26 eri sorti õpetajaliike, mis on raamatus kujutatud kui pesitsuspaigad. Need reisid annavad lugejale aimu, miks teatud õpetaja käitumine võib tunduda irratsionaalne või lausa salapärane — kuid samas loogilisus, mis selgub seoste seest, võib üllatada ja kõnetab teisiti. Kujundid ja olukorrad, mida autor avab, on isiklikud, sageli koomilised ja sageli nii äratuntavad, et peale loetud tekib taipamine: kooliaeg tõepoolest on üks elu pakatavamaid perioode. See äratundmine loob loobuda mõttest, et maailm peabki olema tropi ähmane – ja sageli oligi kool see esimene koht, mis seda selgelt peegeldas.

Autor on Peter Corey, neljanda bee klassi õpilane (4 B; originaaltekstis). Raamatu jutustus ei püüa täisvauhti kirjanduslikku briljantsust, vaid eelkõige tõetruult tabada koolipäeva haaret ja õpetajate mitmekülgsust. Corey toon on otsekohene ja lapselikult otsiv — see värskendab ja viib lugeja tagasi sellesse aega, kui isegi õpetaja käitumine suutis tunduda sama müstiline kui tulnukas. Tema tekst toob esile – vahel apsakas, vahel teadlik – loovus, mis paneb mõtlema, naerma ja lõpuks mõistma seda süsteemi, milles me kõik kord elasime.