Uut vana

Raamat koondab Peter Altenbergi lühivorme, milles igapäevased märkused ja juhuslikud hetked moodustavad teksti selgroo. Kogumik liigub Viini kohvikute, tänavate, parkide ja hotellitubade vahel ning peatub seal, kus pilk tabab pisiasja, žesti või kõrvulöödud lausekatke. Vorm on napp ja katkeline: stseenid murduvad poole sõna pealt, tähelepanek kasvab lauseks ja vaibub, enne kui jõuab kujuneda looni. Nõnda sünnib portreedest, kuulutustest, ettekannetest ja vestlusejupikestest tihe teos, mis ei paku jutustuse tervikut, vaid paneb lugeja ise siduma vihjeid ja vaheaegu. Tõlge laseb lühifraasidel ja peenel rütmil töötada ilma ilustusteta; kujundus toetab lühivormi hingamist. Kogumikul on selgelt koondatud fookus: inimene oma harjumustes, suhetes ja tähelepanekutes, mille valgus langeb kord turuplatsile, kord kirjavahetusele, kord arsti kabinetile.

See kogumik näitab, kuidas miniatuur võib asendada novelli, kui jutustaja loobub seletamisest ja jätab reaalsuse servad teravaks. Tekst kasutab parataksist, ellipsit ja nimekirjamustreid; sõnavõtud sarnanevad kuulutuste, ettekannete ja märkmevihikuga. Vahelduvad vaatepunktid toovad esile laste ja naiste hääled, argise majandusliku puudujäägi, väikekodanliku kombepildi ning linnaruumi rütmi. Üksikud laused suudavad edasi anda häbelikku komplimenti, karmi manitsust või väsinud huumorit. Kogumik ei joonista moraali, vaid registreerib toone: abivalmidust ja kalkust, õrnust ja tüdimust, tähelepanu ja hajameelsust. Lugeja liigub tekstide vahel nagu kahises ajalehte, peatudes alapealkirjade asemel vaikusehetkedel. Nii moodustub album linlikest väljalõigetest, mille sidumine toimub lugeja teadvuses: kord tõuseb esile ajastu tempotaju, kord isiklik pilk, mis püüab leida korda killustunud päevas.

Peter Altenberg oli Viini modernismi võtmeautoreid, Jung-Wieni põlvkonna lähedane hääl, kelle tegelik nimi oli Richard Engländer. Tema kuulsad proosaminiatuurid ja aforistlik laad kasvasid kohvikukultuuri, linnalise tempo ja tähelepaneku harjumuse pinnalt. Altenberg eelistas üleskirjutust romaani asemel, andes välja kogusid, kus nähtud ja kuuldud sulanduvad pingestatud lühivormiks. Ta mõjutas 20. sajandi alguse lühivormi, eriti linnafookusega proosat, ning näitas, et miniatuur võib olla nii dokument kui ka kunstiline otsus. Tema hääl püsib selge: jutustaja ei moralisoi ega deklameeri, vaid registreerib ja jätab ruumi lugeja otsusele, millest kujuneb teksti varjatud pinge ja mõju.