Ma nean aja voolu

Per Pettersoni romaan „Ma nean aja voolu“ on intiimne ja melanhoolne jutustus mälust, leppimisest ning katkenud suhetest. Lugu kulgeb kahe ajatasandi vahel: olevikus seisab peategelane Arvid kaotuse ja elumuutuste lävel, samas kui minevikus avanevad killud suhetest emaga, abielu lagunemisest ja eneseotsingutest poliitiliselt laetud 1980. aastate Norras. Ema ja poja suhe on romaani keskne telg – keeruline, vaikne, vahel katkestatud, kuid sügavalt mõjus. Kui ema saab teada, et tal on ravimatult vähe elada, reisib ta Taanimaale, kuhu Arvid talle ootamatult järele sõidab. Nende kohtumised on täis ütlemata jäänud sõnu ja vaikseid mõistmisi.

Petterson kirjutab väheste, kuid täpsete sõnadega. Tema stiil on lakooniline, ent emotsionaalselt laetud – vaikused ja pausid kõnelevad sama palju kui öeldud laused. Aeg ja selle mõju inimesele on raamatu läbiv teema: kuidas minevik imbub olevikku, kuidas valikud ja juhused kujundavad elu kulgu, ja kuidas inimsuhted ajas kas lagunevad või omandavad uue tähenduse. Arvidi enesereflektsioonid, olgu need seotud tema noorusaegse mässumeelsuse või täiskasvanuelu haprusega, toovad esile sügava inimliku haavatavuse. Tegemist on aeglase ja mõtliku looga, mille rütm peegeldab sisemiste muutuste vaevalist liikumist.

Per Petterson (sünd. 1952) on norra kirjanik, keda hinnatakse eelkõige tema vaikse, introspektiivse proosa poolest. Teda tuntakse romaanide poolest, mis uurivad isiklikku ja ajaloolist mälu, identiteeti ning kaotuse mõju inimesele. Pettersoni läbimurdeteos „Ma lähen ära nüüd“ (norra k „Ut og stjæle hester“) tõi talle rahvusvahelise tuntuse ning ka „Ma nean aja voolu“ on võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Tema kirjutamislaad ja temaatiline järjekindlus teevad temast ühe nüüdisaja olulisema Skandinaavia kirjandushääle, kelle looming räägib vaiksel, ent mõjusal toonil ajast, mis meist alati ette jõuab.