Südamerõõm

Per Nilssoni romaan Südamerõõm on noore peategelase sisemonoloogina esitatud lugu, mis kulgeb läbi mõtete, mälestuste ja fragmentaarsete olukordade. Tegu ei ole traditsioonilise jutustusega kindla alguse ja lõpuga, vaid killustatud pildireaga, milles peegelduvad igatsus, lähedus ja vaikus. Noormees, kelle vaatepunktist lugu avaneb, mõtiskleb selle üle, mis on juhtunud ja mis võiks juhtuda, liikudes mineviku ja oleviku vahel. Keskmes on suhted – eelkõige suhe ühe tüdrukuga, kuid ka laiem arusaam armastusest ja üksindusest.

Tekst liigub vabalt, peatudes vahel üksikutel detailidel, teinekord suurematel tunnetel. Lugejat ei juhita konkreetsete sündmuste kaudu, vaid kutsutakse kaasa sisekaemusele, mis kulgeb rütmiliselt nagu päeviku sissekanne või kiri, mida pole kunagi saadetud. Keel on lakooniline, kordused ja pausid loovad struktuuri, mis peegeldab mõttemaailma, mitte tegevust. Romaan ei püüa anda vastuseid, vaid esitab tundeid ja küsimusi, mis jäävad lõpuni avatuks. Lugu kujuneb isiklikuks ruumiks, kus peategelase hääl püsib esiplaanil, ilma et seda katkestaks välise maailma kindel loogika.