Üheksa mehe saapad

„Üheksa mehe saapad” on Pentti Haanpää jutustus, mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas 1972. aastal. Teose keskmes on ühe saapapaari rännak üheksa mehe vahel, mille kaudu avaneb pilt sõja ja argielu kokkupuutest. Autor kasutab lihtsat, kuid täpset kujutusviisi, et näidata, kuidas materiaalne ese võib muutuda sümboliks, mis seob eri inimtüüpe ja saatusekäike. Saapad liiguvad käest kätte, paljastades nii sõjameeste kui ka lihtinimeste olemust, muresid ja lootusi.

Jutustuse eripära seisneb selle humoristlikus ja groteskses laadis. Haanpää ei kasuta otseteed ega teravat rünnakut, vaid laseb iroonial ja peenel pilkel imbuda kõrvaltähendustesse ja kõrvalmärkustesse. Ideaalid, mida peetakse puutumatuteks, saavad autori tekstis kõigutatud justkui möödaminnes, jättes lugejale äratundmise ja naeratuse. Teos ei keskendu niivõrd süžeele kui sellele, kuidas väikesed detailid ja juhuslikud olukorrad võivad paljastada ajastu vaimu ja inimloomuse varjatud kihte.

Pentti Haanpää (1905–1955) oli soome kirjanik, keda peetakse üheks 20. sajandi realistlikumaiks ja teravapilgulisemaiks proosameistriks. Tema looming käsitleb sageli maainimeste elu, ühiskondlikke vastuolusid ja sõja mõju inimeste saatusetele. Haanpää stiili iseloomustab lakooniline, kuid kõnekas keel, kus huumor ja traagika põimuvad. Oma eluajal jäi ta sageli ametliku kirjanduseliidi kõrvale, kuid hiljem on teda hakatud pidama soome kirjanduse üheks oluliseks uuendajaks, kelle teosed avavad lihtsate olukordade kaudu sügavaid üldistusi inimeste ja ühiskonna kohta.