Taivalvaara näitleja

Romaan Taivalvaara näitleja jutustab sisemaal kasvanud Arvo Lehikoisest, kes seab oma elu üles rollide vahetamisele. Ta vormib end ümber, võtab kord uue nime, kord uue ameti, ilmub küladesse ja linnadesse kui saarnamies, geoloog, insener, tagasipöördunud sugulane või sootuks keegi teine. Lugu näitab, kuidas kehastumine muutub töövõtteks, mille abil tegelane lõikab kasu usaldusest ja harjumusest; sama võte sööb tasapisi läbi sidemed, kuni näitlemine asendab elamise. Teose telg on kunsti ja tegelikkuse piir: kus lõpeb mäng ja algab vastutus, kui mask kannab igapäevaseid suhteid? Romaan jälgib seda piiri episoodidena, mis seovad väikese kogukonna käitumismalle, kuulujutud ja ametliku korra. Rütm on lakooniline: olukord sõnastatakse, roll käivitatakse, tulem kontrollitakse, ning tagajärg jääb nähtavaks järgmises stseenis. Nii kasvab välja arusaam, et pettuse ja kunsti tööriist on sama – nimi, žest, paigus paika pandud roll –, kuid nende tulem on erinev, sest ühel juhul sünnib tegu vastutuseta.

Kogukond toimib romaanis kontrollmehhanismina. Taivalvaara ümbrus hoiab meeles nägusid, talletab väikseid ebakõlasid, võrdleb jutte ning paneb proovile „külaliseks” kehastunud inimese. Stseenid toovad korduvad motiivid: piir, mille taga avaneb uus roll; kuulaja, kellele öeldakse just seda, mida ta ootab; dokument, mis näib autentne seni, kuni seda loetakse koos teise tekstiga. Nõnda saab lugeja jälgida, kuidas identiteet killustub rollideks ja kuidas keel – nimi, ametinimetus, päritolulugu – vahetab inimese sisu vastu. Romaan ei paku seletust väljaspool tegevust: pinge tekib sellest, kas kogukonna mälu ja institutsioonid (kohtusaal, kirik, tööandja, postkontor) loevad maskidest läbi. Lõpuks tõstatub küsimus, kas „elukunstnik” saab veel tagasitee omaenda nime juurde või on see tee suletud, kuna nimi on liialt kaua olnud lihtsalt tööriist.

Pentti Haanpää oli Soome prosaist, kelle jutustused ja romaanid keskenduvad lakoonilisele ühiskonna- ja argielu vaatusele. Tema proosas on tüüpiline lühike stseen, täpne detail ja töövõttena kasutatav iroonia, mis laseb lugejal järelduse ise sõnastada. Haanpää huvitub sellest, kuidas keele valik ja rollijaotus mõjutavad käitumist: mis juhtub, kui jutustaja häält kannab mask või kui kogukonna mälu peab suurema koorma kui ametlik tekst. Ta kasutab kordust ja variatsiooni, et tuua nähtavale tegelase töömeetod ning näidata, kuidas väikeste valede ja täpsete žestidega saab muuta ruumi, kus inimene liigub.