Usalduse küsimus

Romaan seab vaatepunkti mehele, kelle avalik roll ja isiklik elu põrkuvad. Tom Knelston tegutseb poliitikas ning soovib edendada reforme; ta teeb seda koos abikaasa Alice’iga, kes toetab ja vaidleb, aga hoiab fookuse lapse heaolul. Jutustus liigub kampaaniakontorist kodukööki, parteikomitee koridoridest ajalehetoimetuse ukse taha. Pinget kasvatab juhuslik taaskohtumine lapsepõlvesõbranna Diana Southcottiga, kelle abielu on ummikus ning kelle kohalolu nihutab Tomi otsustusloogika. Kui laps haigestub, siis lugu paneb kõrvuti põhimõtte, ambitsiooni ja hoolivuse. Teos püsib eelmise sajandi keskpaiga Suurbritannia taustal: kohtumised, arutelud, kuulujutud, pealkirjad ja ametlikud teadaanded moodustavad raami, milles iga stseen küsib, kas usaldus peab või murdub. Lõike kannab dialoog; tegevus määrab tooni, kirjeldus jääb tagasihoidlikuks. Eesti keeles vahendas teksti Kristina Uluots, nii et lugemiskogemus säilitab rütmi, kus peatükk lõpetab küsimuse ja järgmine algab tagajärjega.

Raamat töötab suurte ja väikeste panuste koostoimes. Ühel teljel on avaliku elu mõõdupuud: maine, valijate ootused, parteidistsipliin, ajakirjanduse surve. Teisel teljel on lähedased suhted: abielu, vanemaks olemine, lojaalsus sõpradele, piinlikud otsused, mida ei saa kellelegi üle kanda. Süžee sõlmib need niidid järkjärguliseks survekatseks, kus iga otsus loob järgmise olukorra: jutu käigus muutub, kellel on õigus rääkida ja kes peab vaikima. Oluliseks saavad motiivid, mis korduvad eri ruumides — lubadus, saladus, avalikkus. Jutustuse struktuur jätab peatükid toimima iseseisvate stseenidena, kuid liim on tagajärgede kumulatsioon: haiglajärjekord, fotoateljee, komitee koosolek, kodune kriis, kus lause katkeb ja pilk ütleb rohkem. Nii kujuneb sotsiaalne romaan, mis ei moralisoi, vaid paneb lugeja vaatama, millal kompromiss on hool ja millal see nullib tõe; lõpp ei paku moraalset lõivu, vaid näitab vastutuse kuju.

Penny Vincenzi oli briti ilukirjanik, kelle teosed käsitlevad perekondade, karjääride ja valikute kokkupõrkeid. Ta kirjutab laia tegelaskonna ja selge sündmustejoonega romaane, kus avalik mõju ja erahuvi kohtuvad konkreetses sündmuses, mitte loosungis. Eesti keeles on tema raamatuid avaldanud kirjastus Varrak ning need on ilmunud ajaviiteromaani sarjas, mis teeb nähtavaks nii perekonnalood kui ka ametliku elu survepunktid. Vincenzi hoiab proosas tähelepanu tegudel: tegelased astuvad ruumi, ütlevad, mida nad kavatsevad teha, ning kannavad seejärel valiku tagajärje. Selline hoiak teeb temast autori, kelle tekste saab lugeda järjest kui pikka lugu, kuid ka võtta lahti sealt, kus üks stseen lõpeb ja järgmine algab — iga lõik on tervik, mis paneb küsima, millise hinna usaldus parajasti maksab.