Himeros

Pekka Himaneni teos „Himeros“ on filosoofiline uurimus inimese igatsusest, ihalusest ja elutungi olemusest. Teose keskmes on mõiste „himeros“, mis pärineb Vana-Kreeka mütoloogiast ja viitab sügavale, vahel seletamatule tungile elu ja tähenduse järele. Himanen ei piirdu mõiste käsitlemisel ainult teoreetilise või akadeemilise vaatega, vaid seob selle kaasaegsete ühiskondlike, tehnoloogiliste ja isiklike küsimustega. Ta vaatleb, kuidas himeros väljendub tänapäeva inimese eluvalikutes, loovuses, suhetes ja töös ning milliseid vastuseid pakuvad sellele religioon, teadus, kunst ja filosoofia.

Raamat on üles ehitatud esseistlikult, põimides mõtisklusi isiklike näidete, kultuurilooliste viidete ja ajalooliste tekstidega. Himanen toob dialoogi erinevaid mõtlejaid – Platoni ja Nietzsche kõrval ka Kierkegaardi, Freudi ja mitmeid kaasaegseid autoreid. Samuti käsitleb ta igatsuse ja iha teemat laiemas tähendusväljas: mitte pelgalt kui seksuaalset või romantilist iha, vaid kui sisemist liikumist millegi suurema, sügavama ja tähenduslikuma poole. Eraldi tähelepanu saab inimese võime tunda kaasa, unistada ja mässata mugandunud mõtteviiside vastu. Autor kutsub lugejat kaasa rännakule, kus iga peatus on uus vaatepunkt eksistentsiaalsetele küsimustele.

Pekka Himanen (1973–2023) oli Soome filosoof ja ühiskonnamõtleja, kes pälvis laiemat tähelepanu oma noorelt kaitstud doktoritööga ning hiljem mitmete ühiskonnakriitiliste ja eetilisi arengusuundi käsitlevate teostega. Tema kirjutised ühendavad eetika, tehnoloogia ja kultuuri, püüdes mõista, milline võiks olla inimlik ja tähendusrikas elu kiiresti muutuvas maailmas. „Himeros“ erineb tema varasematest töödest oma sügavalt isikliku ja eksistentsiaalse tonaalsuse poolest, olles samal ajal mõtestatud ja struktureeritud käsitlus inimese sisemisest janust ja selle võimalikkusest tänapäeva maailmas.