Päike tules

Peeter Urmi luulekogu „Päike tules“ toob lugejani poeetilise mõtiskluse inimese ja maailma suhetest, kus loodus, ajalugu ja eksistentsiaalsed küsimused põimuvad kujundlikku ja rütmiliselt tihedasse väljendusse. Kogu pealkiri vihjab juba alguses paradoksaalsele kujundile – päike kui elu andja ja tuli kui hävitav jõud – ning see kaheplaanilisus läbib kogu teost. Luuletustes on tunda nii intensiivset elujaatust kui ka kaduvuse ja ohutunde aimdust, mida peegeldavad loodusmotiivid, mälestused ja kultuurilised viited. Urmi sõnakasutus on pigem napp ja kontsentreeritud, kuid tähendusrikas, sageli allusoorne ja mitmekihiline.

Kogus vahelduvad lüürilised miniatuurid ja ideeliselt laetud mõtisklused, milles autor puudutab üksikisiku vastutust, ajaloolist mälu ja ajatu looduse kohalolu. Eristuva joone moodustavad tekstid, kus Urm käsitleb kodumaad ja rahvuslikku kuuluvust vaikse väärikusega, vältides toona levinud deklaratiivset tooni. Samuti esineb eksistentsialistlikke mõttekäike, mis asetavad inimese vastamisi aja ja muutumise paratamatusega. Kogu kulgeb sisemise rütmi ja kujundisüsteemi najal, mis eeldab lugejalt keskendumist ja avatud tõlgendamissoovi, ent pakub vastutasuks poeetilist sügavust ja tunnetuslikku pinget.

Peeter Urm (1920–1986) oli eesti luuletaja ja toimetaja, kelle loomingus kohtuvad klassikaline vormitaju ja 20. sajandi keerulise ajalooperioodi peegeldused. Tema luule on tuntud selge väljenduslaadi ja sisemise eetilise aluse poolest, vältides liigset emotsionaalsust, ent säilitades samas tugeva tundelaengu. Urmi looming kujunes mitmekülgseks sillaks sõjajärgse aja ja hilisema poeetilise eneseväljenduse vahel. „Päike tules“ on tema hilisloomingu üks küpsemaid näiteid, milles liituvad elukogemus, keeleline täpsus ja mõtteline kergus poeetilises tasakaalus.