President kui sillaehitaja

Peeter Tulviste esseekogumik „President kui sillaehitaja” on ühiskondlik-poliitiline mõtisklus, milles autor käsitleb presidendi rolli ja tähendust Eesti riigikorralduses ning laiemas ühiskondlikus kultuuris. Tulviste vaatleb presidentuuri mitte pelgalt formaalse institutsioonina, vaid kui nähtust, millel on sümboolne ja ühendav roll rahva kollektiivses eneseteadvuses. Sillaehitaja metafoor viitab presidendi ülesandele vahendada erinevaid ühiskonnagruppe, poliitilisi seisukohti ja ajaloolisi kihistusi, luues usaldust, järjepidevust ja rahvuslikku sidusust. Autor uurib, millised ootused on ühiskonnal presidendi suhtes ning kuidas need kujunevad ajaloo, väärtuste ja institutsionaalse praktika kaudu.

Tulviste kirjutamislaad on akadeemiline, ent ligipääsetav – ta tuginetakse ühiskonnateaduslikule taustale, kuid toob esile ka kultuurilisi ja psühholoogilisi aspekte, mis määravad, kuidas rahvas mõistab ja hindab oma kõrgeimat esindusisikut. Tuuakse näiteid nii Eesti enda lähiajaloost kui ka rahvusvahelistest kogemustest, mis aitavad mõista presidendi funktsiooni riikides, kus tema roll on enam sümboolne kui täidesaatev. Tulviste arutleb ka selle üle, kuidas Eesti ühiskonnas tekivad pinged poliitilise pragmaatika ja rahvusliku identiteedi vahel ning kuidas president saab olla nende leevendaja või vastupidi – võimendada lõhesid.

Peeter Tulviste (1945–2017) oli eesti psühholoog, poliitik ja ühiskonnateadlane, kes tegutses mitmel tasandil nii teaduses kui avalikus elus. Tartu Ülikooli rektorina ja Riigikogu liikmena oli ta tihedalt seotud Eesti haridus- ja kultuuripoliitika kujundamisega. Tema esseistikas on tunda sügavat huvi rahvusliku enesemääratluse, identiteediküsimuste ja ühiskondliku arutelu kvaliteedi vastu. „President kui sillaehitaja” peegeldab tema tahet mõtestada Eesti poliitilist kultuuri laiemalt ja üleskutset mõelda presidendi rollist kui vastutusest mitte ainult põhiseaduslikus, vaid ka sümboolses ja väärtuspõhises tähenduses.