Mõtlemise muutumisest ajaloos

Peeter Tulviste teos „Mõtlemise muutumisest ajaloos” käsitleb psühholoogia keskseid küsimusi, keskendudes mõtlemise ajaloolisele arengule ja selle seostele kultuuri, tegevuse ning keelega. Autor vaatleb, kuidas mõtlemise vormid ja struktuurid on ajas muutunud ning millist rolli mängivad nende kujunemises haridus ja ühiskondlikud olud. Raamat esitab nii klassikalisi seisukohti kui ka uuemaid teooriaid, pakkudes lugejale süsteemse ülevaate, kuidas inimmõtlemist on teaduses uuritud ja kuidas see seostub laiemate ajalooliste protsessidega.

Eriline rõhk on pandud keele ja mõtlemise vahekorra analüüsile ning sellele, kuidas kultuurilised ja keelelised erinevused mõjutavad inimese tunnetuslikke protsesse. Tulviste kasutab näiteid katsetest ja uuringutest, mis näitavad, et mõtlemine ei ole üksnes universaalne ja ajas muutumatu nähtus, vaid et see on tihedalt seotud konkreetse kultuuriruumi ja tegevusviisidega. Seega pakub raamat mitmekülgset arutelu, mis avardab arusaamist inimmõtlemise mitmekesisusest ning selle põhjustest, muutes teose väärtuslikuks nii psühholoogiahuvilistele kui ka hariduse ja kultuuriteooria uurijatele.

Peeter Tulviste (1945–2017) oli eesti psühholoog ja akadeemik, kelle teadustöö keskendus mõtlemise kultuurilisele ja ajaloolisele kujunemisele. Ta oli Tartu Ülikooli professor ning pälvis tuntust kui mõjukas õppejõud ja teadlane. Tulviste huvi psühholoogia ja kultuuri seoste vastu oli seotud ka tema rahvusvahelise koostööga, sealhulgas tööga Lev Võgotski ja tema koolkonna ideede edasiarendamisel. Lisaks teadustööle tegutses ta ühiskondlikult ja poliitiliselt aktiivselt, olles näiteks Eesti Teaduste Akadeemia president. Tema raamat „Mõtlemise muutumisest ajaloos” kinnistas tema positsiooni kui originaalset mõtlejat, kes tõi eesti lugejateni olulised arutelud psühholoogia arengust ja kultuuri mõjust inimese vaimsele tegevusele.