Märkmeid vaeste kirjanike majast. Poeem

„Märkmeid vaeste kirjanike majast. Poeem“ on teos, mis on seotud Manfred Vainokivi dokumentaalfilmiga „Vaeste kirjanike maja“, kuid samas seisab see iseseisva kirjandusliku tekstina. Autor nimetab seda poeemiaks, ent ülesehituse poolest on see lähedasem proosale – tekst on vormistatud stroofidena, nummerdatud peatükkidesse, kuid omab läbivaid tegelasi ja sidusat narratiivi. Raamatusse on põimitud elu kirjanike majas, kus koos eksisteerivad erinevad isiksused, igapäevaelu varjuküljed ja loomingulised otsingud. Teos kannab endas nii dokumentaalset alget kui ka kirjanduslikku vabadust, luues omanäolise poeetilise terviku.

Teose keskmes on eluolu, mis avaneb armastuse, seksi, joomise ja loomingulise eneseteostuse kaudu. Surma ja elamise piiril kõikuva elutunnetuse kõrval on oluline roll kirjanikuelu iseärasustel majas, kus elavad mitmed vaesed autorid, keda tekstis ka nimepidi mainitakse. Tekst liigub intiimse ja argise, traagilise ja groteskse vahel, tuues esile kirjandusliku eksistentsi vastuolulisuse. Poeetiline vorm võimaldab luua rütmilisi ja intensiivseid lõike, mis asetavad lugeja otsekui vahetusse kontakti tegelaste mõtete, tunnete ja igapäevaste olukordadega.

Peeter Sauter (sündinud 1962) on eesti kirjanik, kelle looming on sageli tekitanud arutelusid oma otsekohese ja piiripealse stiili tõttu. Ta on tuntud proosa ja draama autorina, kelle tekstides põimuvad elu argised detailid ja eksistentsiaalsed küsimused. Sauteri stiili iseloomustab terav siirus, fragmentaarsus ja sageli ka autobiograafiline alge. „Märkmeid vaeste kirjanike majast. Poeem“ on hea näide tema loomingust, kus dokumentaalne ja ilukirjanduslik tase sulanduvad ning kus kirjanduse ja elu piirid on teadlikult ähmastatud. See raamat avab ühtaegu nii kirjaniku elukeskkonda kui ka Sauteri enese loomemeetodit.