Ära jäta mind rahule. A love story

Peeter Sauteri „Ära jäta mind rahule. A love story” on intiimne ja vahetu tekst, mis põimib päevikulaadse jutustuse, armastuse kulu ja inimese sisemaailma heitlused. Teose aluseks on suhe, mis ei mahu selgetesse raamidesse – see on ühtaegu lähedane ja eemaletõukav, intensiivne ja väsitav. Peategelane, kelle hääl on ülimalt isiklik ja sageli katkestuslik, kõneleb armastusest, ihalusest, lahkuminekust ja vajadusest olla kellegi jaoks olemas. Samas tungib jutustusse pidev vastuolu: vajadus läheduse järele ja soov vabaduse järele ei lase tal rahu leida. Loo pealkiri ise kannab endas vastuolulisust, millele kogu tekst üles ehitub.

Sauteri kirjutamislaad on vaba, fragmentaarne ja emotsionaalselt laetud. Talle omaselt puudub selge narratiivne kaar, selle asemel toetub tekst tähelepanekutele, hetkemõtetele ja spontaanselt esitatud tunnetele. Armastuslugu kujuneb monoloogiks, kus tegelane püüab iseendast aru saada – see on rohkem sisekõne kui suhtelugu. Lugejat ei juhita läbi kindla sündmusterea, vaid kutsutakse kaasa tundemaastikule, kus mõtted hüplevad, korduvad ja avanevad vahel vaid pooleks lausuks. Tekstis on tunda nii valu kui igatsust, aga ka leppimatust, mis muudab selle vaheldusrikkaks, rahutuks ja isiklikuks lugemiskogemuseks.

Peeter Sauter on eesti proosakirjanik, kelle looming on tuntud oma naturalismi, otsekohesuse ja vormilise eksperimenteerimise poolest. Tema teosed käsitlevad sageli argipäeva detaile, suhteid ja inimeseks olemise ebamugavaid kihte ilma neid siludes või seletades. „Ära jäta mind rahule” jätkab seda joont, olles samas ka sügavalt intiimne sissevaade emotsionaalsesse sõltuvusse ja inimsuhete keerdkäikudesse. Tegemist pole klassikalise armastuslooga, vaid pigem tunnetusliku pihtimusega, kus armastus ei ole lunastus, vaid osa inimese pidevast, vahel valusast enesemääratlemisest.