Tuuletuba

Peeter Novodi luulekogu „Tuuletuba“ on tundlik ja meditatiivne teos, milles keeleline peenus põimub kujundirohke väljendusega. Kogumiku avaepisood annab tooni kogu raamatule: seal, kus sõnad võrduvad hõbedaste ubadega ja hääled puhastavad ruumi, kohtub luule vaimne kõrgus maise intiimsusega. Videvik, luigevari ja mets viitavad maailmale, mis pole pelgalt looduslik, vaid kannab endas hingelist tähendust. Selline kujundimaailm loob lugejale atmosfääri, milles emotsioonid voolavad vaikselt, ent püsivalt.

Novodi tekstid liigutavad vaikses, ent kindlas rütmis. Tunde ja mõtte liikumine ei ole sirgjooneline, vaid viibib pigem seisundites – ootuses, äratundmises, kohalolus. Korduvad motiivid, nagu hääl, vari ja valgus, toetavad luulekogus loodavat maailma, milles armastus ja igatsus segunevad igapäevasega. Eristuv on ka viis, kuidas autor kasutab looduse elemente – mets, videvik, valgus – kui sisemiste seisundite peegeldusi. See loob pingevaba, kuid samas sügava ruumi, kus lugeja saab kaasa liikuda autori mõttega.

„Tuuletuba“ on kogu, mis ei paku mitte niivõrd sündmustikku või arengut, vaid seisundite poeetikat. Peeter Novod kirjutab vaiksest kestmisest ja sisemisest rännakust, mis leiab aset ilma suuremate väliste muutusteta. Luuletused toimivad kui palved või meditatsioonid, mille kaudu saab lugeja ühendust nii sõnade kui ka nende taga peituva vaikuse ja tühjusega. See on raamat neile, kes otsivad vaikset sügavust ja keelelist peegeldust omaenda sisemaailmale.