September

Peeter Helme romaan „September” on lüüriline ja mõtlik lugu noorest mehest, kes seisab oma elu pöördepunktis. Teose tegevus kulgeb üheainsa kuu, septembri jooksul, mis kujuneb üleminekuajaks nii looduses kui ka peategelase sisemaailmas. Sügise saabumine peegeldab sisemist ja välist muutust – aasta pöördub tasapisi pimeduse poole, ja samamoodi liigub ka jutustaja elu uude, veel määratlemata suunda. Romaan ei paku tugevat süžeeliini ega klassikalist konflikti, vaid keskendub sisemisele seisundile, atmosfäärile ja tajudele, milles ajataju hajub ja argipäev omandab poeetilise tonaalsuse.

Peategelane liigub linnaruumi ja maastiku vahel, kohtab inimesi ja peegeldab olnut, kuid jääb paljuski vaatlejaks. Kohati on ta vaimselt halvatud, suutmata otsustada, kuidas edasi minna, samas kui kõik tema ümber näib muutuvat. Romaani keskseteks teemadeks on aeg, mälu ja identiteet – küsimused, kuidas inimene tajub oma elu liikumist ja mida ta sellest mõistab. Helme kasutab tihedat, kujundirohket keelt, milles peitub ka alateadlik rahutus. Tekstis leidub vihjeid eesti kultuuri- ja kirjandusloole, ent need pole esiplaanil, vaid kujundavad üldist tonaalsust ja mõttekonteksti.

Peeter Helme on eesti kirjanik, kriitik ja ajakirjanik, kelle proosa on sageli introvertne, ideekeskne ja tihedalt keelele toetuv. „September” kuulub tema varasemas loomingus nende teoste hulka, mis tegelevad individuaalse sisekaemuse ja eksistentsiaalsete teemadega. Helme tekstid ei ole tavapärased narratiivsed romaanid, vaid pigem tajupõhised seisundilood, kus iga lause kujundab meeleolu ja mõtteviisi. „September” on seega pigem atmosfääriline romaan kui sündmuste jutustus – sobilik neile, kes hindavad keelelist tihedust ja vaikse, ent püsiva sisepinge arengut.