Vilja mitmest salvest. Novellivalimik 1. osa

Peet Vallaku novellikogu „Vilja mitmest salvest“ esimene osa koondab üheksa lugu, mille kaudu autor avab eesti maaelu eri kihte ja inimsaatuste mitmekesisust. Iga novell kujutab endast eraldiseisvat episoodi, ent kogumikuna moodustavad need sisulise terviku, milles vastanduvad karm reaalsus, eluline tõepära ja aeg-ajalt esile kerkiv traagiline huumor. Näiteks „Piitsametsa veltveebel“ toob esile võimu ja alluvuse vahekorra absurdsuse, samas kui „Viis vana ruuna“ käsitleb eluloo paratamatut hääbumist läbi loomade saatuse. Vallak ei paku romantilisi vaateid külaelule, vaid näitab selle karedust, ebaõiglust ja inimlikku vastupanuvõimet, kasutades seejuures nappi, ent täpset väljenduslaadi.

Kogumiku tekstides on tunda tugevat sidet maa ja tööga, kuid samavõrra ka sotsiaalset tundlikkust. Lood nagu „Armuleib“, „Leib ja armastus“ või „Ristialune elu“ kujutavad ellujäämist ja väärikuse hoidmist oludes, kus materiaalsed ja moraalsed väärtused on pidevas pingeväljas. Inimesed ei ole Vallaku novellides mustvalged tegelased, vaid sisemiselt lõhestatud ja vastuolulised, tihti määratud omaenda olude ja valikute ohvriks. „Vihapull“ ja „Pillaja“ käsitlevad emotsionaalseid äärmuslikkusi – viha ja hooletust – ning nende tagajärgi, andes aimu, et ka väikese inimese elu võib olla täis pöördelisi hetki. Vallaku oskus esitada keerulisi olukordi lihtsas ja kujundlikus vormis teeb temast tugeva realistliku jutukirjanduse esindaja.

Peet Vallak (1893–1959) oli eesti proosakirjanik ja tõlkija, kelle loomingus leidub nii sotsiaalset realismi kui sügavamaid psühholoogilisi üldistusi. Ta alustas kirjanduslikku tegevust 1920. aastatel ja kujunes 1930. aastatel üheks silmapaistvamaks novellistiks. Vallaku stiili iseloomustab rahvalik keelepruuk, napid dialoogid ja lakooniline ülesehitus, mille taga peitub siiski sügav tunnetus ja elukogemus. „Vilja mitmest salvest“ on tunnistus tema võimest kujutada elu sellisena, nagu see on – karmi, ebaõiglase, kuid vahel ka üllatavalt heldena. See novellikogu jäädvustab eesti küla- ja väikekodanliku ühiskonna sisemisi pingeid ning pakub samal ajal ka universaalseid tõdemusi inimese olemusest.