Must rist

Annus istus leoveerel, rippuvailt jalult tiIkus aina vett. Annuk mulistas leos, otsides rehaga mudast peosid. Kaldal aga nirisesid küllakad linahunnikud, hapu lõhn laius rabamaale.
Annus kõneles leoveeres:
- Võtaks teda saadan - kolm päeva olime näljas! Ei tulnud toidustaja nähtavale, ei tulnud. Siis kargas süda äkki täis, ei oodanud enam. Ronisin kaevikust välja, võtsin püssi ja läksin metsa poole. Öö oli juba, kui ühte põlenud külla jõudsin, kus ainult paar onni veel tuhahunnikute keskel seisis. Säält leidsin lauda ja laudast - vasika. Lohistasin selle välja uksele ja tapsin ära. Ei saanud see veel surra mu jalge ees, kui väiksest hurtsikust hakkas inimesi nähtavale pudenema. Näis nagu oleksid leidnud selles hurtsikus ulualust kõik põlenud küla elanikud. Nad tulid suure kisaga joostes lauda poole, neid võis olla üle paari kümne. Jooksid peaaegu minu juurde, siis jäid äkki seisma. Olin kumaras üle tapetud vasika, karabiin laskevalmis. Seisin mina liikumata paigal, seisid ka nemad. Siis visati kiviga, kivi sattus otse mu jalge ette, oli suur kivi. Oleks pihta tulnud, oleks maha löönud. Hurtsikust tuli veelgi musti mügermusil, vajusid kõik nõlvakult alla lauda poole. "Stop" ütlesin mina...