Hinge taud

Ei varastanud öösel maju, oli noor neitsi, nudipäine, emantsipeerit, slipside ja kraega, uhke oma uue sugupoole üle - ei olnud oma mõttes madalamal mehest. Hüüti Riinuks. Olime kuuekesi ta meelevalla all, kuus üürnikku, igaüks oma toas: kraamis ta meie tube siis, kui meeldis, tassis sööginõud laualt, kui tuli tuju, soputas voodit - harva. Olime, kuus üürnikku, maapoisid, raamatukoid, hobusevargad ja vanemate sandikssööjad: tulime sageli maalt, kompsud täis verivorste, nisuleibu, võid, suitsuliha, munaputru, kohupiima, korpe; pudelid valendasid koorimata piimast, rõõsast koorest, omatehtud siirupist. Nosisime siis pikad kuud hiirtena neis kottides, rüüpasime hommikul, lõunal ja õhtul Riinu toodud teed-kohvi pääle. Sõitsime siis jälle kottide tühjaks saades vanemate juure maale, tulles tagasi kaubajuutena - süled täis kompse.Olime raamatukoid, hobusevargad maakeeli, ja pidasime igaüks Riinust lugu - olime poissmehed.