Hinge taud

Peet Vallaku jutustustekogumik „Hinge taud“ koondab endasse valiku novelle, milles kujutatakse elu 1920.–1930. aastate Eestis, keskendudes sageli vaesematele, ääremaa elanikele, aga ka hingelistele vastuoludele ja kriisidele. Tüüpilised on meeleolult sünged või nukrad situatsioonid, kus tegelased seisavad silmitsi kaotuse, üksinduse või eksistentsiaalsete küsimustega. Vallaku stiil on pigem napp, vahel isegi lakooniline, kuid detailitundlik ja sisemiselt pingestatud. Mitmes loos tuleb esile inimese võõrandumine loodusest ja kaasinimestest, samuti vaimse tasakaalu kõikumine sotsiaalsete ja isiklike pingete tõttu.

Novellide tegevuspaigad ulatuvad taludest ja külakõrtsidest kuni väikelinnade köögitagusteni. Inimsuhted on sageli tülid, vaikimised või mõistmatuse tõttu lõhki rebenenud. Mõnes loos ilmneb vaevu hoomatav absurditaju, teisal aga ilmneb sügavam psühholoogiline portreteerimine. Teost läbib alateadlikult ängistuse ja süü taju, millest tihti pole väljapääsu. Vallaku tegelased ei otsi mitte niivõrd lunastust, kuivõrd vaikset leppimist või alistumist, vahel ka isoleeritust ühiskonnast. „Hinge taud“ ei ole siiski täielikult lootusetu – mitmes loos aimub siiski säde, mis võiks viidata sisemisele valgusele või vähemalt hetkelisele mõistmisele.

Peet Vallak (1893–1959) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks 1920. aastatel oma novellide ja lühiproosaga. Ta oli loomingus mõjutatud nii ekspressionismist kui ka psühholoogilisest realismist. Vallaku jutustused käsitlevad tihti üksikisiku traagikat ja tema koostoimet sotsiaalse keskkonnaga. Erinevalt mitmest kaasaegsest ei keskendunud Vallak romantismile ega ka revolutsioonilisele paatosele, vaid pigem sisekaemusele ja realistlikele detailidele. „Hinge taud“ esindab Vallaku hilisemat loominguperioodi ning pakub heidet pilku ühe isikupärase hääle vaimsesse maailma Eesti kirjanduses.