Vanemate patud

Peer Schaldemose romaan Vanemate patud käsitleb põlvkondade vahelisi pingeid ja mineviku mõju inimese kujunemisele. Teose keskmes on noor mees, kes püüab mõista oma vanemate eluvalikuid ja nende tagajärgi, mis ulatuvad ka tema enda olevikku. Lugu areneb peresuhete kaudu, kus varasemad otsused, saladused ja möödarääkimised kujundavad suhteid nii vaikuse kui sõna kaudu. Minevik ei ilmu esiplaanile kui sündmus, vaid tasapisi ilmnevate asjaolude ja peidetud pingete kaudu.

Romaani tegevus kulgeb aeglaselt, rõhutades tegelaste sisemist liikumist ja tasakaaluotsinguid. Peategelase vaatepunkt on põimitud teiste tegelaste vaadetega, kuid lõplikke vastuseid ei pakuta. Oluline on protsess, mille käigus inimene tajub oma kuulumist suguvõssa, ajajärku ja sotsiaalsesse raamistikku. Teoses ei asetata süüd otseselt ühelegi tegelasele, vaid uuritakse, kuidas valikud ja vaikimised liiguvad ajas edasi ning mõjutavad neid, kes neid ise teinud ei ole. Vanemate patud on jutustus vastutusest, mis ei ole otsene, kuid mille mõju ei kao.