Tuuletee. Ajastaja

Peep Ilmeti luulekogu „Tuuletee. Ajastaja“ koondab endas kahes tsüklis avaldatud tekstid, milles põimuvad looduse ja aja kujundid, inimese kohalolu maailmas ning keele kaudu toimuva tunnetuse väljendus. Kogu esimene osa, „Tuuletee“, toob esile liikumise, voolamise ja vaheldumise motiivid – tuul kui nähtamatu, ent suunav jõud, viitab millegi suurema, hoomamatu kohalolule. Ilmeti luules pole tuul pelgalt ilmastikunähtus, vaid sümbol, mille kaudu uuritakse elu kulgu ja selle tajutavat juhuslikkust. Keel on napp, rütmistatud ja sageli aforismilähedane, mis annab tekstidele kontsentreeritud ja mõtiskleva iseloomu.

Teise osa, „Ajastaja“, luuletused liiguvad rohkem eksistentsiaalse ja filosoofilise tunnetuse suunas. Aeg kui mõõde ei ole Ilmeti käsitluses lineaarne, vaid kihiline – mälestused, tulevikukujutelmad ja hetkes elamise pinge moodustavad koos tähendusliku ruumi, kus inimene seisab ajaga vastamisi. Luuletustes põimuvad sisemine vaikus ja välise maailma muutumine, tähelepanekud looduse väikestest rütmidest kuni ajalooteadvuseni välja. Tugev on ka keelelise eneseteadvuse mõõde – sõna, kui märk, on Ilmeti jaoks mitte ainult väljenduse vahend, vaid osa maailmast endast. Luule peegeldab autori otsingut elukogemuse sügavama ja vaiksema tuuma poole, sageli meditatiivses, peaaegu monoloogilises vormis.

Peep Ilmet (sünd. 1948) kuulub eesti 1970.–1980. aastate poeetilise mõtteluule esindajate hulka, kelle loomingus on tähtsal kohal sõna täpsus, kujundi sügavus ja looduse ning inimese vaheline osadus. Tema tekstid ei püri dramaatilise avalikkuse poole, vaid mõjuvad pigem vaikse tähelepanelikkuse kaudu. „Tuuletee. Ajastaja“ on iseloomulik näide Ilmeti poeetikast – sisemiselt rahutu, ent väljenduslaadilt tasakaalukas luule, mis eeldab lugejalt mõtlikku kaasamõtlemist. Eesti Raamatu väljaandel ilmunud kogu paigutub oma ajastu vaimuilma, olles osa eesti luule sisekaemuslikust ja kujunditihedast arenguliinist.