Tuulekanne

Luulekogu „Tuulekanne“ on Peep Ilmeti esikteos, mis ilmus 1980. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Kogumikus kujundab autor oma poeetilist käekirja, ühendades rahvapärase mõtteviisi ja looduspildid lüürilise eneseväljendusega. Tekstides esinevad motiivid, mis käsitlevad tuult, maastikke, aastaaegu ja inimese sisemist rännakut. Luuletustes põimuvad nii igapäevane kogemus kui ka sümbolistlik maailmatunnetus, kus loodus ei ole pelgalt taust, vaid aktiivne osaline. Vormilt on teoses nii vabavärssi kui ka rangema struktuuriga värsse, kohati katsetab autor murde- ja rahvalauluvormidega, mis loovad sideme varasema eesti luuletraditsiooniga.

„Tuulekanne“ avab Ilmeti loomingu lähtekoha, kus tugev emotsionaalne tonaalsus ja keeleline mängulisus põimuvad rahuliku, ent tähelepaneliku pilguga ümbritseva suhtes. Tuul kui keskne kujund kannab endas nii liikumise kui ka muutuse ideed, sidudes inimese elu laiemate loodusprotsessidega. Luuletused ei keskendu üksnes idüllilisele looduskirjeldusele, vaid peegeldavad ka sisemist heitlust, aja möödumist ja mälestuste rolli. Selline vaheldus loob kogumikus dünaamika, kus pehme lüürika ja mõtlik filosoofilisus toetavad teineteist. „Tuulekanne“ on eelkõige luuleline sissejuhatus autori edasisse loomingulisse arengusse, milles säilib järjepidev huvi looduse ja inimese seoste vastu.

Peep Ilmet (sündinud 30. oktoobril 1948 Palamusel) on eesti luuletaja, tõlkija ja esseist. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ning töötanud raamatukogus ja muuseumis, hiljem tegutsenud vabakutselise kirjaniku ja toimetajana. Ilmeti looming hõlmab mitmeid luulekogusid, sealhulgas „Tuul tuli“, „Tuulte tee“ ja „Sõõlatud luule“, samuti on ta koostanud ja tõlkinud erinevaid tekstivalikuid. Tema luules on sageli läbivaks teemaks loodus ja selle suhestumine inimese sisemaailmaga, samuti eesti keele poeetilise väljendusvõime uurimine. „Tuulekanne“ jääb tema loomingus märgilise tähendusega alguseks, mille järel järgnes mitmekülgne ja püsivalt viljakas kirjanduslik tee.