Aeg on selline. Üheksa korda mööda

Peep Ehasalu teos „Aeg on selline. Üheksa korda mööda“ koosneb üheksast reportaažlikust ja esseistlikust loost, milles autor rändab mööda Eestit, püüdes mõista inimesi ja paiku, mida ta külastab. Iga peatükk on iseseisev, ent neid ühendab huvi perifeeria ja äärealade vastu – Ehasalu liigub maapiirkondades, väiksemates kogukondades, seal, kus elu kulgeb aeglasemalt, ent samas intensiivsemalt. Talle on oluline jäädvustada mitte üksnes sündmusi või kohti, vaid just inimeste mõtteid ja olemisviisi, püüdes mõista, kuidas nad suhestuvad ajaga, mil elavad.

Autori tähelepanekud on sageli vaoshoitud, ent täpsed; ta ei püüa tegelasi üle kirjutada, vaid laseb neil rääkida omaenda häälega. Kirjeldatud kohtumised avavad Eestit, mida suurlinnast vaadates sageli ei märgata – mehi ja naisi, kes teevad oma tööd, kannavad oma elulugu ning taluvad vaikides muutusi, mida aeg endaga kaasa toob. Ehasalu kirjutab tundlikult, ent ilma liigse sentimentaalsuseta. Ta toob esile elu ebatäiuslikkuse ja inimeste püsivuse, olgu see siis üksiku talumehe igapäev, väikelinna harjumused või lahkunud maailma jäljed unustatud paikades.

Peep Ehasalu on eesti ajakirjanik ja autor, keda on tunnustatud eelkõige tema süvitsi minevate ja sotsiaalselt tundlike reportaažide eest. Ta on töötanud mitmes Eesti väljaandes ning pälvinud tunnustust kui tähelepanelik ja inimesekeskne kirjutaja. „Aeg on selline. Üheksa korda mööda“ on hea näide tema oskusest jäädvustada nähtamatut elu: seda, mis ei trügi esile, kuid moodustab suure osa ühiskonna tegelikust toimimisest. See raamat kuulub nende teoste hulka, mis pakuvad aeglast lugemiskogemust – võimalust peatuda, kuulata ja vaadata.