Loomad

Kogumik koondab lugusid kahest lapsest ja mitmest loomast, kelle kaudu autor katsetab lihtsate süžeede peal inimkogemuse eri külgi. Jutud lähtuvad konkreetsetest piltidest: tigu vaatab üles ja tahab taevasse, konn eksib allilma, jänes kõigub enesehävituslike mõtete ja ellujäämise vahel, haug hoiab mälus kinni sellest, mida teised unustavad. Lugeja liigub lühikeste peatükkide kaupa ühest olendist teise, nii et iga lugu valgustab uue tahuna hirmu, iha, truudust, süüd ja kergendust. Tekst hoiab fookuse tegevusel ja kõnel, kirjeldused jäävad ökonoomseks. Olustik on äratuntav, ent nimed ja kohad taanduvad, et nähtavale jääks rütm: keegi küsib, keegi vastab, midagi juhtub, ja tulemus jääb korraks õhku. Nõnda kujuneb raamatu sisemine kaart, kus loomad ja lapsed astuvad kordamööda jutustajaks, kuulajaks või peegliks.

Raamat kasutab loomkujutust mitte allegooriana, vaid tööriistana, mis teravdab kõneviisi ja tõstab esile olukorra tuuma. Tigu liigub aeglaselt, kuid tema taevassepüüdlus näitab, kuidas soov kannab üle oma piirist; konn satub allilma, ent teekonna kirjeldus jääb rahulikuks nagu juhis; jänese kõhklus paneb lugeja lugema edasi, sest kõik märgid ei klapi; haug seob jutud üheks, kuna mäletamine hoiab ühist aega. Tekst paneb stseeni tööle napi dialoogi ja täpsete liigutustega. Iga jutt lõikab välja ühe hetke ning laseb sellel olla lõpuni avatud, nii et lugeja otsustab ise, kas see oli hoiatus, lohutus, katse või eksimus. Nii tekib kogumik, mida saab lugeda järjest, ent ka lahti võtta ja alustada suvalisest kohast, sest iga tükk seisab iseseisva loona.

Peedu Saar on proosakirjanik, kes on varem avaldanud lühiromaanid Pascual ja Mailased. Ta eelistab selget kujundit ja ökonoomset lauset, mille sees tegevus määrab tooni. Tema proosa liigub igapäevasuse serval: jutustaja väldib seletamist ja laseb olukorral ise kõneleda. Saar kasutab loomade ja laste hääli selleks, et nihutada vaatepunkti, ilma et tekst muutuks õpetlikuks. Nii kujuneb autoriprofiil, kus tähtis ei ole moraal, vaid jälg, mille stseen jätab. Raamatu kaudu jätkab ta oma varasemast tuntud liini: tegelane astub välja, ütleb midagi väheste sõnadega, teeb otsuse ja kannab selle tagajärje läbi, kuni jutustus vaikib ja lugeja vaatab järele, mis jäi alles.