Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses

Pedro Krusteni mälestusteraamat „Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses“ on isiklik ja tundlikult kirjutatud portree Eesti ühest säravamast modernistist, kelle elu lõppvaatus möödus võõrsil. 1957. aastal ilmunud teoses meenutab Krusten oma kohtumisi Henrik Visnapuuga Saksamaa ja Rootsi pagulaskogukondades, luues pildi luuletajast, kes jäi truuks oma loomingule ja vaimsusele ka rasketes tingimustes. Raamat ei keskendu mitte niivõrd Visnapuu loomingu analüüsile, vaid pigem sellele, kuidas ta inimesena – sõbra, kaaslase ja eksiilis loojana – hakkama sai, millest unistas ja mis teda vaevas.

Krusteni meenutused on kootud pigem õrnast vaatlusest ja empaatiast kui kaugusest või heroiseerimisest. Lugeja ette kerkib pilt loovisikust, keda elu on karastanud, kuid mitte murdnud. Tema igapäevased toimetused, vestlused ja hetked sõprade seltsis saavad Krusteni kirjeldustes sügava tähenduse – need ei ole üksnes killud minevikust, vaid peegeldus Visnapuu sisemaailmast, mis jäi alati osalt kättesaamatuks. Teos mõjub vaikse austusavalduse ja leinana, kuid samas ka katkenud kultuurisilla taastamise katsena: paguluses loodu ei ole unustatu, vaid väärib jäädvustamist ja mõtestamist.

Pedro Krusten (1897–1987) oli eesti kirjanik ja esseist, kelle loomingu põhiosa valmis paguluses. Tema stiil on peen, tähelepanelik ja sisendusjõuline, sageli keskendudes inimese sisemaailmale ning sellele, mis jääb sõnade taha. Krusteni mälestusteraamat Henrik Visnapuust on üks vähestest teostest, mis käsitleb tuntud luuletaja elu ja isiksust eksiilis, pakkudes lugejale vahetut pilku nii kultuurilukku kui ka kahe mehe vaikivasse mõistmisse. See on raamat sõprusest, kestvusest ja vajadusest mäletada – isegi siis, kui ollakse „kaugelviibija“ maailmast, mis kunagi jäi selja taha.