Inimese hoidja

„Inimese hoidja” on Pedro Krusteni romaan, mis ilmus eksiilis Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel 1952. aastal. Teos peegeldab Teise maailmasõja järgses Euroopas aset leidnud põgenike ja dipiilaagrite olustikku, kus pagulased pidid silmitsi seisma nii materiaalse kitsikuse kui ka poliitiliste piirangutega. Loo keskmes on arutelud ja konfliktid, mis puudutavad sõnavabadust ja suhtumist Nõukogude Liitu – küsimusi, mis olid eesti põgenike jaoks eluliselt tähtsad. Raamat annab realistliku pildi sellest, kuidas nõukogudevastased vaated põrkusid lääneriikide ettevaatlikkusega, kes püüdsid vältida diplomaatilisi tülisid Moskva võimudega.

Krusten näitab, kuidas vabadust otsivad inimesed tajuvad end jätkuvalt surve all olevat isegi väljaspool Nõukogude okupatsiooni. Dialoogid tegelaste vahel toovad esile teravad küsimused: kelle huvides kehtivad piirangud, miks tuleb vältida „propagandat” ning kuidas defineerida tõde olukorras, kus iga vaba sõna võib olla poliitiline. Teos on ühtaegu pagulasromaan ja ideeline väitlusraamat, milles avatakse sisemine võitlus õiguse ja vale, hirmu ja julguse, kohanemise ja vastupanu vahel. Krusten ei keskendu ainult sündmustele, vaid ka inimeste sisemisele seisundile, paljastades nende kahtlused, lootused ja meeleheited.

Pedro Krusten (1897–1987) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes kuulus 20. sajandi keskpaiga eksiilkirjanduse olulisemate autorite hulka. Enne sõda avaldas ta Eestis novelle ja romaane, kuid pärast põgenemist Saksamaale ja sealt edasi Rootsi jätkas ta kirjutamist juba pagulaskirjanikuna. Tema loomingus leidub nii realistlikke ühiskonnakriitilisi teoseid kui ka psühholoogilisi käsitlusi, milles peegeldub sügav huvi inimese siseelu ja eetiliste valikute vastu. „Inimese hoidja” on üks tema olulisemaid eksiilis ilmunud romaane, mis pakub väärtuslikku sissevaadet sõjajärgse pagulaskonna mõttemaailma ja nende katsesse säilitada oma identiteet võõrsil.