Ema

Pearl S. Bucki romaan „Ema“ on sügavalt inimlik ja vaoshoitud lugu Hiina maapiirkonna naisest, kelle elu kulgeb tagasihoidlikult, kuid kelle sisemaailm ja kogemused avavad laiemalt terve ühiskonna nähtamatuid kihistusi. Ilma nime ja konkreetse ajataustata jääv peategelane on tavaline taluniku naine, kes kasvatab lapsi, peab majapidamist ning püüab hoida perekonda koos ka siis, kui mees kodust lahkub. Nii saab temast mitte ainult pere, vaid ka oma saatuse hoidja – naine, kes vaikides talub ja tegutseb, uskudes oma elu väärtusesse ja väärikusse ilma, et keegi seda tingimata kinnitaks.

Romaani pingeväli kasvab välja vaikusest ja argisusest, mida autor kasutab meisterlikult, et näidata, kuidas suurimad muutused inimese sees toimuvad pealtnäha seisvas maailmas. Buck kujutab ema sisemisi dilemmasid, kahtlusi ja ka väikseid rõõme äärmiselt realistlikult, ilma pateetika või romantiseerimiseta. Tema vaikiv vaprus, vastutus ja järelejätmatu tegutsemine on ühtaegu isiklik ja universaalne – kajastades lugematute naiste kogemust, keda ajalugu ei maini, kuid kelle kaudu ühiskond kestab. Sündmuste keskmes on eelkõige emaduse tähendus: see ei ole üksnes hoolitsemine, vaid ka loobumine, otsustamine ja enese piiride pidev nihutamine.

Pearl S. Buck (1892–1973) oli Ameerika kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kes veetis suure osa oma elust Hiinas ning vahendas oma loomingus sageli Ida ja Lääne maailmade kohtumispaiku. Tema kirjutamislaad on empaatiline ja sotsiaalselt tundlik, keskendudes sageli naiste ja vaeste eluolule. „Ema“ kuulub tema realistlikuma ja vaiksema tonaalsusega romaanide hulka, kus suuremad draamad toimuvad inimese sees, mitte väljaspool. Teos on ühtaegu austusavaldus igapäevasele vaiksele kangelaslikkusele ja mõtisklus selle üle, kui palju on inimesel õigust valida oma tee – ja mis hinnaga.