Öösel valgetel hobustel

Bulgaaria kirjaniku Pavel Vežinovi jutustus „Öösel valgetel hobustel“ on mõtisklev ja atmosfääririkas teos, milles põimuvad argireaalsus ja seletamatu salapära. Lugu järgib peategelast, kes töötab zooloogina ja kelle teaduslik maailmapilt pannakse proovile pärast juhuslikku kohtumist salapärase noore naisega, kelle käitumises ja taustas näib peituvat midagi seletamatut. Loodusteadlase ratsionaalne mõtlemine põrkub kokku millegi üleloomuliku või vähemalt seletamatu kogemusega, mis muudab tema suhtumist iseendasse, teistesse ja maailma tervikuna. Narratiiv areneb rahulikult, kuid pingestatud õhustikus, võimaldades lugejal järk-järgult avastada tegelaste sisemaailma ja loo allhoovusi.

Teose ülesehitus toetub sisekaemusele ja aeglasele rütmile. Välised sündmused on pigem nappideks tõukejõududeks, mille kaudu avanevad psühholoogilised protsessid. Jutustuses on tunda tugevat eksistentsiaalset alatooni: küsimused vabadusest, vastutusest, inimeseks olemise piiridest ja võimalustest läbivad teost kogu ulatuses. Kaasaja linnakeskkond ja maastik on kujutatud detailitäpselt, kuid sageli vastanduvad need tundmatu, peaaegu metafüüsilise ruumiga, mille kaudu kerkib esile sümbolistlik ja allegooriline tasand. Vežinov ei paku lihtsaid seletusi ega vastuseid, jättes lugejale ruumi tõlgenduseks ja sisemiseks mõtiskluseks.

Pavel Vežinov (1914–1983) oli üks olulisemaid 20. sajandi teise poole Bulgaaria proosakirjanikke, kelle loomingus kohtuvad realistlik elukujutus ja metafüüsiline süvitsiminek. Teda iseloomustab oskus ühendada teaduspõhine maailmataju inimese irratsionaalsemate, intuitiivsete või koguni maagiliste kogemustega. „Öösel valgetel hobustel“ on üks tema tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid, mis on ilmunud mitmes keeles ning pälvinud ka kriitikute tunnustuse. Eesti keelde tõlgitud raamat mõjub jätkuvalt värskena, kõnetades lugejat, kes on tundlik elu varjatud kihistuste ja seletamatute kogemuste suhtes.