Pundar valesid

Teos seab vastamisi pankuri ja tundmatu naise: Luke de Rossi peab kiiresti müüma Austraalia rannikul asuva maja, mille ta päris oma pahatahtliku kuulsusega onult. Müügi eel seisab uksele Beth Jones, kelle staatus on segane – kas ta on õiguspärane üürnik, visa ajakirjanik või sugulase armuke. Raamat ehitab pinge konkreetsetest toimingutest: omandiõigust tõendavad dokumendid, lepingu kehtivuse uurimine, küsimused võtmete, üüri ja varasemate kokkulepete üle. Iga uus vihje nihutab pilti, samal ajal kui omavaheline tõmme muudab distantse pidamise raskeks. Süžee hoiab lugeja Bethi saladuste ja Luke’i kohustuste ristumiskohas: kas kiire müük on võimalik, kui majaga seotud lugu pole klaar; kas tõde selgub enne, kui otsus tuleb teha. Lugu liigub stseenist stseeni, kus dialoog ja detailid – maja seisukord, ümbruskonna tähelepanu, päranduse iseloom – suunavad valikuid ilma suure sõnata.

Romaan seob eraelu ja avalikkuse, kunagise kuritegevuse varju ja tänase finantsmaailma rutiini. Luke tegutseb surve all: tähtaeg, hinnaootus, maine. Beth liigub ettevaatlikult, sest igal sammul on hind, ja valede pundar võib paiskuda meediasse. Raamat uurib usalduslause sisu, kui faktid on lünklikud: mis kaalub rohkem – tõend, ütlus või järjekindel tegu. Tekst ei lahenda konflikti ühe pöördega, vaid kogub väikseid samme: jutuajamised maakleri ja naabritega, kapist leitud kirjad, mälestused onu tehingutest. Selle kõrval kasvab kahe inimese vaheline side, mis peab mahtuma kokkulepetesse, mida majamüük nõuab. Lõpplahendus ei tule efektse paljastusena, vaid võimalusena nimetada asju õigete nimedega, võtta vastutus ja otsustada, millise tõega edasi elada. Nii töötab raamat ühtaegu suhte- ja varaloo, kus iga valik jätab püsiva jälje.

Paula Roe on Austraalias tegutsev kaasaegsete suhete ja äriraamistikega armastusromaanide autor, kes on avaldanud teoseid Harlequini sarjades. Ta kasutab konkreetset keskkonda – juhatused, lepingud, päritud varad, avaliku tähelepanu surve – loo mootorina, et sundida tegelasi tegema kontrollitavaid samme, mitte piirduma tunnetega. Autori tugevaim tööriist on selge dialoog ja stseenide rütm, mis laseb väärtustel ja harjumustel põrkuda nii, et pinge tekib faktidest ja otsustest. Roe hoiab iga romaani iseseisvana: varasemad sündmused ei muutu sissepääsu takistuseks, vaid keskkond, rollid ja panused avatakse igas loos uuesti. Nii püsib fookus lihtsal küsimusel, mille ümber ka see raamat tiirleb: millal muutub saladus takistuseks ja millal hakkab tõde hoidma seda, mis on tegelikult tähtis.