Mõtteid rahutul hommikul. Lühijutte ja novelle

Paul Viidingu kogumik „Mõtteid rahutul hommikul“ koondab lühijutte ja novelle, mis iseloomustavad autori rahulikku, aga tähelepanelikku stiili ning keskendumist inimese sisemaailmale. Teosed liiguvad vaikses tempos, kus olulised on mitte niivõrd sündmused ise, vaid nende järelmõjud ja tähendus. Paljud lood käsitlevad argiseid olukordi – tööpäeva algust, juhuslikku kohtumist, mälestust või sisemist äratundmist –, kuid nende kaudu avaneb laiem vaade inimese vaimsesse seisundisse. Viiding uurib vaikseid nihkeid inimese tajus, hetki, mil miski ootamatu või märkamatu muudab vaatepunkti, vahel jäädavalt.

Kogumiku toon on sageli vaoshoitud ja poeetiline. Jutustused ei taotle pingelist süžeed, vaid keskenduvad olukordadele, mis annavad edasi elu argise kerguse ja sügavuse üheaegsust. Paljudes tekstides on tajuda sõjajärgse aja kajasid – väsimust, rahutust ja alles kujunevat uut tasakaalu. „Rahutu hommik“ kogumiku pealkirjas ei viita niivõrd välisele segadusele kui sisemisele valmidusele mõelda ja tajuda sügavamalt. Viidingu tegelased on tihti sisekaemuslikud, pigem vaatlejad kui tegutsejad, kandes endas vaikseid küsimusi, millele pole kindlaid vastuseid. Selline lähenemine annab jutustustele ajatuse ja mõtiskleva kvaliteedi.

Paul Viiding (1904–1962) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja esseist, kes kuulus 1930. aastatel loomingulisse rühmitusse Arbujad. Tema hilisem proosa, sealhulgas „Mõtteid rahutul hommikul“, esindab autori küpset ja väljapeetud stiili, kus igal sõnal on kaal. Viidingu loomingus põimuvad esteetiline tundlikkus ja eksistentsiaalne kaemus, mis teeb temast ühe eesti modernistliku kirjanduse vaikiva, kuid sügavaima hääle. Käesolev kogumik näitab tema oskust kujutada elu hetki, kus miski muutub, ent muutus toimub peamiselt inimese sees, vaikselt ja sõnatult.