Elu ja luule. Valimik kirjanduskriitilisi artikleid

Paul Viidingu „Elu ja luule“ on kogumik kirjanduskriitilisi artikleid, mis kajastavad autori aastatepikkust mõtlemist kirjanduse, kunsti ja kultuurilise eneseteadvuse üle. Valimik sisaldab peamiselt 1930.–1950. aastatel kirjutatud esseid ja arvustusi, milles Viiding käsitleb nii eesti kui maailmakirjanduse olulisi nähtusi, autoreid ja arengusuundi. Tegu ei ole pelgalt tekstianalüüsidega, vaid mõtestatud kirjandusvaatlusega, milles autor otsib seoseid elu, luule ja ühiskondliku olemise vahel. Kogumiku pealkiri viitabki Viidingule omasele käsitluslaadile – tema jaoks ei ole kirjandus kunagi pelgalt vormiline või esteetiline nähtus, vaid alati seotud elu eetiliste ja eksistentsiaalsete küsimustega.

Artiklites avaldub Viidingu süstemaatiline ja samas poeetiline mõtlemine. Ta kirjutab selgelt ja mõõdukalt, ent ei väldi teravaid seisukohavõtte. Arutlused puudutavad luule olemust, kirjandusvormide muutumist ajas ning kirjaniku rolli ühiskonnas. Viiding peatub mitmetel eesti autoritel, näiteks Gustav Suitsul, Betti Alveril, Henrik Visnapuul ja Artur Allikul, aga ka rahvusvahelistel mõjuritel nagu Goethe, Baudelaire või Tolstoi. Tema analüüsides on tunda sügavat kultuurilist eruditsiooni, mida tasakaalustab isiklik lähenemine ning sõnastuse tundlikkus. Kogumikust kumab soov mõista kirjanduse kaudu inimest ja ajastut, milles ta elab.

Paul Viiding (1904–1962) oli luuletaja, kriitik ja tõlkija, kes kuulus 1920.–30. aastatel kirjandusrühmitusse „Arbujad“ ning kujundas oma tegevusega hilisemas elus eesti kultuurivälja mitmel tasandil. Tema kriitikategevus oli suunatud mitte pelgalt hinnangutele, vaid dialoogile – kirjanduse ja elu, lugeja ja autori vahel. „Elu ja luule“ on kahtlemata üks tema mõttelisemaid teoseid, pakkudes arutlevat ja süvitsi minevat kirjanduskäsitlust, mis sobib nii huvilisele kui õppijale. See on valimik, mis ühendab ajastu tundlikkuse ja ajatute küsimuste püstitamise, säilitades kultuuri kui pideva enesevaatluse väärtuse.