Kadunud oaas

Paul Sussmani romaan „Kadunud oaas“ ühendab arheoloogia, ajaloo ja põnevusžanri elemendid loo keskmes, mis ulatub üle ajapiiride ja geograafiliste vahemaade. Teose algimpulsiks on legend iidse, kaua otsitud Ubara linna – niinimetatud „Kadunud oaasini“ – kohta, mille olemasolu on sajandeid paelunud maadeavastajaid ja teadlasi. Süžee käivitub, kui Sahara kõrbesse kaevama asunud arheoloogid avastavad midagi ootamatut, mis viib nad jälile ohtlikule saladusele. Tegu pole pelgalt ajaloolise mõistatusega, vaid kaasaegse vandenõu ja isiklike tragöödiate võrgustikuga, mis paiskab tegelased nii Lähis-Ida kõrbetesse kui ka Lääne maailma poliitiliste ja sõjaliste intriigide keskele.

Romaani peategelasteks on Egiptuse politseinik Yusuf Khalifa ja Briti sõjaväelane Tara Mullray, kelle teed ristuvad traagilistes oludes. Mõlemaid ühendab soov leida tõde – ühe puhul isiklikust valust kantuna, teise puhul teadusliku kire kaudu. Nende uurimistöö muutub kiiresti ellujäämisvõitluseks, kui ilmneb, et minevik ei ole surnud ja et tõde võib olla ohtlikum kui vale. Sussman seob oskuslikult ajaloolised kihistused tänapäevase poliitilise tegelikkusega, käsitledes ka Lähis-Ida konflikte, religioosseid pingeid ja moraalseid dilemmasid. Tegelased ei ole pelgalt süžee teenistuses, vaid kannavad endas sügavamat sisemist arengut ja emotsionaalset pinget, mis lisab loole mitmekihilisust.

Paul Sussman (1966–2012) oli inglise kirjanik ja väljaõppinud arheoloog, kes töötas muuhulgas Egiptuses arheoloogilistel väljakaevamistel. Tema romaanid on tugevalt mõjutatud tema arheoloogilisest kogemusest ning paistavad silma reaalsustruu ajaloolise tausta ja kultuurilise konteksti tundmisega. „Kadunud oaas“ on üks tema tuntumaid teoseid, milles ta ühendab oma kaks kirge – kirjutamise ja arheoloogia – meelelahutuslikuks, kuid samas sisukaks loetavaks vormiks. Tema loomingut iseloomustab oskus siduda fakt ja fiktsioon viisil, mis kõnetab nii seiklusromaanide kui ka ajalooliste põnevuslugude austajaid.