Hullumeelsuse mõnud

Romaan „Hullumeelsuse mõnud” on üles ehitatud erandlikule vaatenurgale – loo jutustajaks on mees, kes viibib katatoonses seisundis. Ta ei räägi, ei liigu ega anna väliselt märku, et ta ümbritsevat tajub, kuid sisemiselt on ta täielikult teadvel. Sündmused kulgevad läbi tema mõttelõimede, kus vahelduvad mälestused ja tähelepanekud praegusest olukorrast psühhiaatriahaiglas. Ta kirjeldab hooldajate ja arstide tegutsemist, kaas­patsientide seisundit ning omaenda minevikuhetki, mis on viinud ta sellesse vaikusesse. Lugu on vaikne ja samas pingestatud, uurides, kuidas inimene võib jääda lõksu oma kehasse, kuid säilitada teadvuse ja enesetunde.

Teose algupärane pealkiri on *The Comforts of Madness* ning see ilmus 1988. aastal. Sisu toob esile piiri normaalsuse ja hullumeelsuse vahel, pannes lugeja küsima, kui palju välised märgid tegelikult inimese seisundit määravad. Tekst ei anna otseseid selgitusi peategelase mineviku kohta, jättes avastamise protsessi lugejale endale. Romaani eripäraks on pidev sisemonoloog, mis segab oleviku ja mineviku kogemused, luues tunde, et jutustaja maailm on korraga kitsas ja lõpmatu. See lähenemine toob esile hooldusasutuse rutiini, isiksuse sisemise vastupanu ja kummalise rahu, mida jutustaja oma seisundis leiab.

Paul Sayer (sündinud 1955) on briti kirjanik, kes enne kirjanduslikku debüüti töötas psühhiaatriahaiglas hooldajana. Tema kogemused selles valdkonnas andsid talle ainulaadse vaate vaimse tervise probleemidele ja hooldussüsteemi igapäevaelule. „The Comforts of Madness” oli tema esimene romaan, mis pälvis kohe ilmudes laialdast tähelepanu ja võitis Whitbreadi auhinna nii parima debüüdi kui ka aasta raamatu kategoorias. Sayeri hilisem looming käsitleb samuti inimeste sisemaailma ja ühiskonna piire, kuid „Hullumeelsuse mõnud” jääb tema tuntuselt ja mõjult esikohale.