Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944

Paul Pinna mälestusteraamat „Minu eluteater ja teatrielu 1884–1944“ on ulatuslik kroonika Eesti teatri kujunemisest ja arengust läbi ühe selle silmapaistvaima osalise pilgu. Teos kulgeb läbi kuue aastakümne, algusest 19. sajandi lõpus, mil teater oli alles kujunemisjärgus, kuni Teise maailmasõja keeriste ja poliitiliste murranguteni. Pinna jutustab detailselt nii oma isiklikust kunstnikuteest kui ka Eesti teatri üldisest arenguloost, tuues esile tähtsamaid lavastusi, truppe, teatrimaju ja lavapartnerite saatusi. Tekstist koorub pilt ajastust, mil teater oli midagi enamat kui vaid lavaline kunst – see oli rahvusliku identiteedi kandja ja ühiskondliku mõtte peegel.

Raamat pole pelgalt autobiograafia, vaid ka mitmekihiline ajastudokument, kus põimuvad isiklikud mälestused ja ajaloolised tõlgendused. Pinna kirjeldused on kohati kronoloogilised, kohati temaatilised, sisaldades tagasivaateid sündmustele, mille tähendus avanes alles aastate pärast. Ta pöörab tähelepanu mitte ainult näitlejatööle, vaid ka lavastamisele, teatri organisatsioonilisele arengule ning kultuuripoliitilistele oludele, mis teatrimaastikku mõjutasid. Mitmed episoodid on värvikalt esitatud, jäädvustades lavatagust elu, kolleegide vahelist dünaamikat ja publiku ootusi ning reaktsioone eri aegadel.

Paul Pinna (1884–1949) oli Eesti kutselise teatrikunsti rajajaid ning Tallinna Draamastuudio ja Eesti Draamateatri üks juhtfiguure. Lisaks näitlejatööle ja lavastamisele osales ta aktiivselt kultuurikorralduses ning oli Eesti Näitlejate Liidu asutaja. Tema mälestusteraamat on haruldane võimalus kogeda teatri kulissidetagust elu seestpoolt, läbi inimese, kes ise kujundas selle arengut ja identiteeti. Pinna kirjutamislaad on asjalik, ent kirglik – ta kirjutab inimesena, kellele teater ei olnud lihtsalt amet, vaid elulaad ja kutsumus.