Mälestused 1. osa

Paul Pinna „Mälestused“ esimene osa on kroonikalik tagasivaade Eesti teatri algusaegadesse ja ühe silmapaistva kultuuritegelase kujunemisloosse. Teos algab autori lapsepõlvekirjeldustega 19. sajandi lõpu Tallinnas, käsitledes seejärel noorusaastaid ja esimesi kokkupuuteid lavakunstiga. Lugeja saab ülevaate sellest, kuidas Pinna huvi näitlemise vastu kasvas ning milliseid takistusi ja võimalusi pakkus toonane teatrikeskkond. Raamat kujutab detailirohke täpsusega nii argielu olustikku kui ka kultuurilise eneseteadvuse tõusu, mis saatis noore Pinna pürgimusi näitlejana. Kirjutatud vahetus ja siiras toonis, annavad mälestused edasi tolleaegseid hoiakuid, inimesi ja sündmusi, mis kujundasid nii autori kui laiemalt Eesti teatri arengut.

Suur osa teosest on pühendatud Pinna tegevusele Estonia seltsis ja selle ümber koondunud kultuuriringkonnas. Ta kirjeldab teatri organisatsioonilist kujunemist, varajasi lavastusi, näitlejaskonda ning publiku vastuvõttu. Eredalt joonistuvad välja ka suhted teiste loovisikutega ning toonase kultuurielu pinged ja entusiasmid. Samal ajal on tegu ka enesereflektsiooniga: Pinna ei esita end kangelasena, vaid pigem mehena, kes õppis ja eksis, ning kelle kirg lavakunsti vastu jäi ajas püsima. Raamatust leiab ka kirjeldusi teatrireisidest, proovidest ja lavatagustest hetkedest, mis avavad toonase lavamaailma köögipoolt haruldase vahetusega. Mälestused ei püsi pelgalt isiklikus sfääris, vaid annavad olulise panuse kultuurilukku, olles ajastu dokument ja teatrimõtte peegeldus.

Paul Pinna (1884–1949) oli üks Eesti kutselise teatri rajajaid, näitleja, lavastaja ja teatripedagoog. Tema nimi on lahutamatult seotud Estonia teatri sünnilooga ja laiemalt rahvuskultuuri institutsionaliseerimisega. Lisaks lavategevusele tegeles ta aktiivselt teatrikorralduse, hariduse ja organisatsioonilise tööga, olles mitme teatri- ja kultuuriorganisatsiooni juhtfiguur. Oma mälestusteraamatutes talletas ta väärtuslikku infot Eesti teatri algperioodi kohta, andes tulevastele põlvedele edasi nii isiklikku kogemust kui kultuurilist arengulugu. „Mälestused“ on selle protsessi tunnistus ja samas ka austusavaldus teatrile kui kutsumusele.