Vihmapiisad

Paul Kuusbergi romaan „Vihmapiisad“ on sisekaemuslik teos, mille keskmes on südamehaige mees, kes veedab aega haiglavoodis ja heidab pilgu tagasi oma elule. Loo kulg põhineb mälestustel, meenutustel ja sisemonoloogidel, mis moodustavad tervikliku pildi peategelase sisemisest arengust ja moraalsetest otsingutest. Haiglas viibimine loob olukorra, kus aega on rohkem kui tegevust, ja see annab tegelasele võimaluse vaadata ausalt otsa oma minevikule – nii headele kui ka ebamugavatele hetkedele, valikutele ja möödalaskmistele.

Romaani ülesehitus on fragmentaarne ja peegeldab hästi inimese mõttelõnga kulgu – ajas liikumine ei ole sirgjooneline, vaid kulgeb mälukildude, seoste ja tunnete kaudu. Peategelane meenutab oma noorusaega, tööd, inimsuhteid ja isiklikke püüdlusi, kuid ka olukordi, kus ta pidi tegema kompromisse või millestki loobuma. Haiguse ja sundpuhkuse taustal muutuvad need meenutused eriti tähenduslikuks, sest neis kajastub inimese soov mõista, kas tema elu on kulgenud sisuliselt või vormiliselt, kas ta on elanud enda või teiste ootuste järgi.

Paul Kuusberg (1916–2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming käsitles sageli ühiskondlikke ja eetilisi teemasid. Tema teosed keskendusid inimese moraalsetele valikutele sotsialistlikus ühiskonnas, kuid säilitasid kriitilise ja analüütilise vaate. „Vihmapiisad“ kuulub tema hilisloomingusse ning erineb varasematest romaanidest just sügavama psühholoogilise läbitunnetatuse ja isiklikuma vaatenurga poolest. Tegemist on vaikse, ent mõjusalt kirjutatud romaaniga, kus oluline pole mitte tegevus, vaid mõtlemine ja mäletamine.