Naeratus

Paul Kuusbergi jutukogu „Naeratus“ koondab endas lühivorme, milles keskendutakse inimese ja ühiskonna suhetele, moraalsetele valikutele ning igapäevaelu nähtustele, mis peegeldavad suuremaid hoovusi. Kogumiku lood ei ole üheplaanilised ega üksnes olustikulised – neis põimuvad psühholoogiline täpsus ja ajastu sotsiaalne kontekst, sageli varjatud allhoovustega. Kuusbergil on oskus näha väikestes asjades olemuslikku: ootamatud kohtumised, argised otsused ja vaiksed sisemised nihked muutuvad tema käe all tähenduslikuks, ilma et autor peaks tooni tõstma või sõnumit otseselt välja ütlema.

Paljudes juttudes on tunda tagasivaatelist perspektiivi – tegelaste elus kerkivad üles varem tehtud otsused, minevikusõlmed, mis mõjutavad olevikku. See annab tekstidele mõtliku, kohati isegi melanhoolse varjundi. Kuusberg ei esita tegelasi mustvalgelt ega sea neid selgesse vastandusse, vaid uurib inimest kui keerukat olendit, keda kujundavad nii sisemised püüdlused kui väline surve. Tema stiil on vaoshoitud ja täpne, keel asjalik, ent nüansirohke – laused on läbimõeldud ja liigsete ilustusteta, mis loob teksti juurde usaldusväärsuse ja tõetruuduse tunde.

Paul Kuusberg (1916–2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming on tihedalt seotud nõukogude perioodi Eesti kirjandusruumiga. Ta oli üks neist autoreist, kes püüdis ideoloogiliste piirangute kiuste kirjutada inimestest ausalt ja komplekselt, hoides kirjutamisel eetilist mõõdet. Tema teosed on sageli sotsiaalse alltekstiga, kuid samal ajal jäävad keskmesse üksikisiku valikud ja vaimsed pinged. „Naeratus“ sobitub sellesse suunda hästi – see on kogu, mis ei rõhuta sündmust, vaid inimest selle sees, ning otsib vastust küsimusele, millest tekib siirus ja kust algab vastuolu iseendaga.