Müürid

Paul Kuusbergi romaan „Müürid“ kujutab Eesti ühiskonna ja üksikisiku sisemisi pingevälju sõjajärgsel perioodil. Lugu keskendub Tallinna ehitusvaldkonnas tegutsevale insenerile, kelle igapäevane töö ja isiklik elu põimuvad keerulises ajastuolukorras. Tööalased raskused, ideoloogilised suunised ning sisemised kõhklused loovad mitmetasandilise pildi inimesest, kes püüab leida tasakaalu isikliku südametunnistuse ja sotsialistliku ühiskonna nõudmiste vahel. Ehitamine kui tegevus muutub sümboliks, mille kaudu autor uurib maailmavaatelisi ja eetilisi „müüre“, mis eraldavad inimest endast ja teistest.

Romaanis on tähtsal kohal dialoog ja vaimne monoloog, mis paljastavad tegelaste sisemised heitlused. Ühiskondliku tellimuse ja isikliku aususe vahele jääb sageli vastuolu, mis muudab peategelase valikud raskeks ja mitmeti mõistetavaks. Kuusberg ei kujuta tegelasi kui ideaale ega hukkamõistu väärivaid karikatuure, vaid realistlikult – oma kahtlustes, lootustes ja eksimustes. Süžee kulgeb mõõdetult, ent igas peatükis avaneb uus tahk tolle aja väärtushinnangutest, töökorraldusest ja inimsuhete haprusest. Ehitus kui motiiv viitab ka sellele, kuidas uue ühiskonna loomine toimub samaaegselt nii välise kui sisemise ehitustööna.

Paul Kuusberg oli üks tuntumaid nõukogudeaegseid eesti kirjanikke, kelle looming käsitleb tihti ühiskonna ja indiviidi vahelist suhet. Tema teosed on tähelepanuväärsed oma tasakaaluka stiili ja pingestatud sisekõne poolest. Endise ajakirjaniku ja sõjaveteranina tundis ta hästi nii ideoloogilisi kui ka isiklikke konflikte, mis sõjajärgsel ajastul inimese ellu kuulusid. „Müürid“ on tema esikteos, milles on juba tunda hilisema loomingu põhiteemasid: eetiline vastutus, ausus ning vajadus jääda inimeseks ka keeruliste valikute ees.