Linnukesega

Mind võidakse nupust nikastanuks või päris arulagedaks pidada, kuid ta räägib minuga. Teistega ei kõnele, võib-olla ei hakkagi kõnelema, meie ajame omavahel juttu. Algul vaikis ta ka minuga. Nüüd vestleme kas või mitu tundi järjest. Nõnda kaua kui mul on aega ja tahtmist. Temal pole kunagi kiiret. Ise ta juttu ei alusta. Esimene kord alustas, nüüd pean mina otsa lahti tegema. On ta aga kord suu avanud, siis ta ka pajatab. Tühja lobiseda ei armasta, anekdoote ära talt oota. Tögab, pilkab, ironiseerib, seda küll. Nalja mõistab, selles suhtes mõnus vend. Kunagi ei solvu, ei pööra kannalt ringi, talub pagana palju. Usaldada teda võib, keelepeksja ta pole. Kellele ta midagi ülearust lobisekski, kui ta teiste inimestega ei suhtle, temale võid rahumeeli südant puistata. Minust on ta vanem, vähemasti kaks, kes teab, ehk koguni kolm korda, aga minulgi läheneb juba pensioniiga. Kolm korda kindlasti. Silma järgi on raske ta vanust täpselt hinnata. Aastaringide järgi määraksin vanuse ära, pisut ütleb mulle ka tüve ja okste jämedus, veel rohkem ehk koor, vanade mändide paks, lõhenenud korp meenutab soomust, ent aastaringe saaksin lugeda alles pärast ta otsa.
"Paul Kuusberg on osanud kunstiliselt avada seda, mis toimub tema kaasmaalaste teadvuses ja hinges /---/."
Liidia Toom