Kes ta oli?

Paul Kuusbergi jutustus „Kes ta oli?“ on psühholoogiline lugu identiteedist, mälust ja inimese sisemisest mitmekihilisusest. Teos avaneb ühe tegelase katse kaudu mõista hukkunud sõbra minevikku ja olemust – lugeja ees rullub lahti uurimust meenutav narratiiv, kus peategelane püüab leida vastuseid küsimusele, milline inimene tema tuttav tegelikult oli. Tegu ei ole kriminaalromaani, vaid pigem eksistentsiaalse mõtisklusega, milles hakatakse järk-järgult avama inimese mineviku kihistusi ning nendega seotud vaikusi ja vastuolusid. Kuusberg käsitleb ausalt ja ilma hinnanguid andmata seda, kuidas inimeste kuvandid võivad olla samal ajal tõelised ja petlikud.

Teose süžee areneb vaikses tempos, keskendudes sisekaemusele, vestlustele ja dokumentide uurimisele. Autor kasutab nappi, täpse sõnaga keelt, milles igal detailil on kaal. Eri tegelaste meenutused moodustavad killustunud pildi mehest, kellest räägitakse – kes oli kellelegi eeskuju, teisele aga lihtsalt osav kohaneja. Nii tekib küsimus, kas inimene saab üldse kellegi teise olemust täielikult mõista või on iga hinnang paratamatult vaatenurga küsimus. Kuusberg ei loo tugevaid vastandusi, vaid laseb lugejal tunnetada keerukust ja tajuda vaikuse tagamaid. Loo allhoovustes peegelduvad ka ajastuolud ning nende mõju üksikisiku valikutele ja sisemisele vabadusele.

Paul Kuusberg (1916–2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus sageli ühiskondlike protsesside ja üksikisiku suhte analüüsimisele. Ta kirjutas sõjajärgsetel aastatel realistlikke ja ideoloogiliselt laetud teoseid, kuid hilisemas loomingus, eriti 1970.–1980. aastatel, liikus ta üha enam psühholoogiliselt süvenevate ja eetiliselt keerukate teemade juurde. „Kes ta oli?“ on näide sellest hilisemast faasist – vaoshoitud, kuid täpne proosa, mis julgeb esitada küsimusi, millele ei ole lihtsaid vastuseid. Raamat ilmus sarjas „Loomingu Raamatukogu“ ja kõnetab lugejat, kes otsib kirjandusest mõtlemisainet inimese olemuse ja selle tunnetamise võimalikkuse üle.